Vabamu näitus “Ilmaküla eestlased” räägib eestlaste rändest läbi aja. “See ongi eestlaste lugu alates üheksateistkümnenda sajandi keskpaigast kuni tänapäevani läbi kolme suure rändelaine, millest viimane kestab veel praegugi,” tutvustab väljapaneku kuraator Ede Schank Tamkivi.
“Siin on eestlaste isiklikke lugusid, miks on ära mindud, tagasi tuldud, kuidas oma Eesti identiteeti alal hoida. Kuidas kõikide nende lugude läbi on Eesti saanud suuremaks.” Vaba Eesti Sõna vestles Edega näituse tagamaast, eestlusest välismaal ning tulevikuplaanidest.
Kuidas te jõudsite näituse ideeni? Miks sellist väljapanekut üldse hakati kokku panema?
See oli Saaremaal ühel tiimi koosolekul, kus arutasimegi Vabamu plaane. Siis oli 2022 või 2023 ehk algul lihtsalt idee ja tegelikult kaks aastat sisuliselt valmistasime ette seda näitust. See ei olnud minu enda mõte seda näitust teha, aga haarasin sellest kohe kinni, ütlesin, et tahan olla selle kuraator.
Olen ise elanud USAs kolm aastat. Kirjutasin ka oma magistritöö sellest, kuidas ma olin siis Eesti kogukonna liige San Franciscos, kuidas siis luuakse ja taasluuakse seda eestlast välismaal. Kuidagi see Eestist eemal olemine teeb sind rohkem eestlaseks, seda olen küll omal nahal tundnud.
“Ilmaküla eestlaste” näituse tiimi tulid ka meie näitustejuht Martin Vaino ja Terje Toomistu. Terje on ka elanud San Francisco lähedal ühe aasta ja üldse maailmas palju ringi rännanud. Me kõik oleme antropoloogid hariduselt, et keegi meist pole ajaloolane. Kuidagi ühiselt see teema klappis ja kohe oskasime seda periodiseeringut omavahel jagada.
Martinile jäi esimene suur rändelaine, kui eestlased läksid ära ida poole. Mulle jäi teine rändelaine, mis on siis see kõige kurvem, kus eestlased olid sunnitud kodumaalt lahkuma. Ja Terje, kes on uuringuid teinud just noorte seas vabatahtlike rändelaine osas, siis selgelt oli kolmas tema teema.
Seega, kogu näitus “Ilmaküla eestlased” on jagatud peamiselt kolme osasse? Miks just nii?
Jah, kolm rändelainet. Me käisime ka kõik inspiratsiooni kogumas üle Euroopa teistelt sarnastelt näitustelt. Praktiliselt kõikidel Euroopa riikidel on ju oma sellised rändelood. Näiteks Leedus oli just kaks aastat tagasi suur näitus, leedukad jagavad enda rändelaineid neljaks.
Aga nii palju, kui mina neid näitusi külastasin, siis üldiselt kõikides on läbiv toon kuidagi negatiivne või kurb, et näed, meie rahvus muudkui läheb kodust ära. Me otsustasime, et tahame oma näitust teha teistpidi.
Jah, siin on kurvad noodid ka sees, aga tahaks üldiselt, et sellest jääks siiski kõlama positiivne lugu. Inimeste rändamine on loomulik nähtus. Seda on inimesed teinud algusest peale. Ehk see on inimeste nii-öelda loomulik elu osa, et inimesed liiguvad ringi. Inimesed ei ole puud, nad ei ole juurtega maaküljes kinni.
Kuigi juured on väga olulised – seda üritame ka siin näidata – aga lõpuks võiks jääda kõlama see, et kuigi eestlased on ära läinud, siis paljud on neist ka tagasi tulnud. Ja paljud, kes ei ole, on ikkagi seeläbi Eestit suuremaks teinud.
Muide, näituse kunstiline kujundaja oli Kristi Kongi. Tema kutsusimegi sellepärast, et Kristile väga meeldivad säravad värvid. Näituse värvivalik teatud mõttes dikteerib seda emotsiooni. Keskmises osas, kus räägime küüditamisest, on küll must põrand, aga seinad ikkagi värvilised.
Kõik värvid tegelikult tulevad näitusel asuvast Linda Erika Kääramehe rahvariideseelikust. See seelik rändas koos Lindaga Eestist Saksamaale, Inglismaale, Kanadasse ja siis tagasi Eestisse. Ta kandis terve elu sama rahvariide komplekti. Omamoodi ongi ju nii, et elu on tsükliline – sageli heledamad perioodid vahelduvad tumedamatega, nii nagu ka rahvariide mustrid.
Kas avastasite kogu näituse tegemise käigus ka midagi sellist, millest teil ei olnud varasemalt aimugi?
Niisuguseid suuremaid üllatusi ei olnud, aga kindlasti kõik need inimeste lood. Ma lugesin neid küüditamiste ja põgenemiste lugusid ikkagi sadu, võib-olla tuhandeid. Mind isiklikult šokeeris kõige rohkem positiivses mõttes, et hoolimata kõikidest nendest raskustest, kuidas inimesed ikkagi säilitasid elujaatava suhtumise, nad ei andnud alla. Nii-öelda rühkisid elus edasi kõikide kannatuste kiuste.
Paljud pole isegi oma suguvõsa jutte kuulnud, need lood kuidagi hüppavad üle põlvkonna. Oma lastele neid lugusid ei tahetud rääkida, sest ilmselt taheti neid säästa. Vanemad laste jaoks polsterdasid seda elu. Need, kes täna on veel elus, et ise lugusid jutustada, pidid tol ajal olema hästi väikesed lapsed. Paljude puhul olen kuulnud, et nemad ei tajunud seda hirmu.
Hiljuti käis siin üks Läti härra, kes oli kuueaastane, kui nad Lätist põgenesid. Nüüd on ta vanahärra, kaheksakümne kuue aastane ilmselt. Tema nägi pealt Dresdeni pommitamist, see Saksamaa linn lasti täiesti maatasa. Ta kirjeldas, et ei tundnud hirmu, vaid kõik oli põnev. Alles hiljem, kui nad pidid kuskile varjendisse minema, siis tundis, et nüüd vist ema oli päris murelik.
Hiljuti oli ka arutelu, kuidas tänasel päeval inimesed tajuvad sõjahirmu. Üldiselt olen tähele pannud, et vanemad inimesed ei ole üldse mures, sest noh, kui sa oled ikkagi teise maailmasõja läbi elanud, siis midagi hullemat ju elus enam olla ei saa. Noored on mures, nemad ei ole seda kogenud, siis ei oskagi arvata, mida see täielikult tähendab.
Millised tavaliselt külastajate muljed on? Kas siia satuvad inimesed, kes on teemaga tuttavad või on ka täiesti võhivõõraid?
Satub kõiki. Mis mind ennast muidugi väga rõõmustab, on see, et mõni tulebki otse uksest sisse ja ütleb, et tahabki minna ainult sinna “Ilmaküla eestlaste” näitusele. See on ju kuraatorile suurim tunnustus. Aga Vabamus on küll umbes üheksakümmend protsenti külalistest välismaalased, nemad tulevad eelkõige ikka püsinäituse tõttu, muu on huvitav üllatus.
Eestlaste jaoks enamasti on kõige üllatavam see esimene laine, seda me kuidagi ajalootunnist vist palju ei tea, mindi ju vabatahtlikult Venemaale, kujutad sa ette… Ja juba üheksateistkümnenda sajandi keskpaigas.
Tegelikult jällegi väga loogiline, arvestades, mis tol ajal toimus. Nii-öelda impeeriumite mäng selgelt mõjutas eestlaste saatust.
Väga paljud külastajad jäävad ka viimast osa pikalt uurima. Terje osas on väga südamlikud ja mõtlemapanevad videod just nendest noortest eestlastest, kes võivad ju elada kus tahes maailma kohas. Aga miks nad ei tule tagasi?
See on ju tüüpiline küsimus, millal te siis tulete tagasi? Siin tuleb väga mitme noore eestlase loost ikkagi välja tegelikult väga mõtlemapanevad põhjused, miks noored inimesed ei taha elada Eestis. Ma olen ise näinud, mõned inimesed istuvad siin ja pisarad voolavad.
Kust on kõige kaugem külaline siia sattunud?
Meil vahepeal oli kaart väljas, kus inimesed said märkida oma elukohad ja reisilkäigud. Lõpuks kogunesid juba kleepsudest tornid. Põhimõtteliselt kõik mandrid olid kaetud, Antarktikast vist ei olnud ainult külastajat käinud.
Osa näitusest on interaktiivne kaardirakendus, kuhu Vabamu tiim kogub üle maailma eestlaste lugusid.
Ise kaardirakendusele neid lugusid kogudes tajun, et meil on ikkagi Aasiast ja Aafrikast vähe infot. Praegu on kaardil ka rohkem ajaloolisi lugusid. Mulle endale toovad täitsa kananaha ihule sellised lood, kus tõesti tuleb meile külastaja ja tunneb kaardilt ära, et see on ju minu sugulane! Maailm on ikkagi väike. Kuidagi otsad kokku jooksevad, kui tulebki välja, et kaks eesti meest olid korraga samas Gulagi vangilaagris. Paljud ei tulnud sealt ju isegi kunagi elusalt tagasi.
Autori foto
Muidu ju öeldakse, et eestlased on vaoshoitud, aga kui tullakse juuri ja ajalugu uurima, vist tekibki rohkem selliseid vestlusi?
Täpselt, tüüpiline ju ka, et oma naabriga kohtud Egiptuse reisil. Muidu ütled üle aia tere mokaotsast, aga seal järsku saad aru, et täitsa tore inimene.
Käisime ka näitust Rootsis tutvustamas ja ütlesime ka, et ootame ka teie lugusid. Saime palju juurde. Inimesed on ju tegelikult liigutatud, et saavad oma lugusid jagada ja keegi tunneb huvi nende vastu. Kui rääkima hakkavad, siis kuuled, et need on ju nii põnevad. See on tohutu väärtus.
Muuseumina ka alati ütleme inimestele, et teie isiklikud kirjad, fotod on kõige suurem väärtus. Need on unikaalsed, keegi teine ei saa neid kuskil jutustada.
“Ilmaküla eestlased” ootab kõiki lugusid eestlastelt, kes vähegi väljaspool Eestit toimetavad. Olgu need minevikust või praeguse aja toimetused, kõik on väärtuslik! Lugusid saab jagada kas meili teel [email protected] või läbi interneti küsimustiku http://tiny.cc/orc4101.
Meie kuraatoritena teeme lugudest valiku, mis kaardirakendusele lisanduvad. Seni pole kogenud, et kellelegi oleks põhjust ära öelda, kõik on põnevad lood. Praegu tunneme, et kaasaegseid lugusid võiks isegi rohkem saata. Kui sa ikkagi elad täna näiteks New Yorgis, teed seal mingisugust oma asja, siis kõik need lood on põnevad. Kõik lood, miks eestlased lahkunud, mida teevad, kõik kokkuvõttes teevad Eestit suuremaks ja rikkamaks.
Oleme siin otsustanud, et meie eesmärk on kogukondi kokku tuua, liita inimesi, võib-olla ka neid sildu luua, mis on ajaga ära kadunud või nõrgaks jäänud. See on meie selline püha missioon.
Mis näitusest edasi saab?
Kõik Vabamu näitused saavad esiteks digitaalselt uue elu. Näiteks üle-eelmine näitus oli meil naisliikumiste ajaloost ja sellest on Noorte Vabamu õppimisplatvormil kursused. Lõpus on isegi kordamisküsimused. Saab end harida sellistel teemadel.
“Ilmaküla eestlaste” näitusega, kes iganes huvi tunneb, siis hea meelega liigutame seda. Eelkõige just kaardirakendus, see on ju digitaalsel kujul. Mina näeks ka tulevikus igas Eesti majas või igas Eesti saatkonnas seda kaardirakendust.
Keegi küsis, kas plaanime kõik eestlased sinna kirja saada, aga sellist ambitsiooni pole, see oleks liiga utoopiline. Ma lisan praktiliselt iga päev sinna lugusid juurde. Ega me ise mingisugust piiri ei sea.
Kristelle Michelson
Näitus “Ilmaküla eestlased” jutustab väliseesti kogukondadest läbi aja: minekutest, tagasitulekutest ja võõrsil uue kodu loomisest. See on näitus kogukondi ühendavatest sidemetest, identiteedist ja Eestist, mis elab ka piiri taga.
Rändamine on alati olnud osa inimeseks olemisest ja nii on väljaränne olnud alati osaks ka selle maa ajaloost, mida me täna Eestina tunneme. Näitus keskendub Eestist pärit inimeste migratsiooni ja hajalas eestlaseks jäämise loole alates 19. sajandi keskpaigast kuni tänapäevani. Nagu eestlaste rändes eristatakse kolme suurt lainet, jaguneb ka näitus kolmeks osaks:
- Väliskogukonnad, mis tekkisid 19. sajandi teise poole väljarände käigus, ning diasporaa Eesti esimesel iseseisvusperioodil
- Teise maailmasõja ja okupatsioonide aegsed küüditamised ja suur põgenemine ning Eesti identiteedi ja omariikluse hoidmine paguluses
- Eesti taasiseseisvumise järgne väljaränne
Näituse kooskond:
Kuraatorid: Martin Vaino, Ede Schank Tamkivi, Terje Toomistu
Kujundus ja teostus: Kristi Kongi, Valge Kuup
Graafiline disain: Franka Vakkum
Kaardirakenduse autor: Hendrik Kaju
Fotoalbumi installatsiooni autor: Lisa Trei
Tõlge ja keeletoimetus: Maja Soomägi, Ester Šank
Turundus ja kommunikatsioon: Agnes Kaasik
Esemete ettevalmistus: Liisi Ploom, Raimo Tõnissoo
