Miks on majandus ühiskonna jaoks oluline? Miks analüütikud jõuavad jutuga ikka ja jälle kõrgema lisandväärtuse loomise juurde, millest inimesel on tihti raske aru saada?
Seda sellepärast, et see määrab ära riigi üldise palgataseme, sh selle, kui palju riik jõuab riigi ülalpidamisel olevate töökohtade eest maksta.
Võtame selleks kas või sellise näite. Pensionärid peavad Eestis hakkama saama 400-eurose pensioniga, sel ajal kui talveperioodil on kahetoalises korteris elamise kulud (küte, soe vesi, jt) 150 eurot ning ravimite peale kulub kuus ligi 50 eurot.
Miks saab meie põhjanaabri pensionär kuus 1600 eurot pensioni, kuid meie pensionär saab pensioni neli korda vähem?
Või teine näide – Helsingis töötav bussijuht saab palka 2600 eurot, kuid Tallinnas töötav 900 eurot. Samas kui bussid on samad, töötunnid on samad ja liiklus käib sama süsteemi järgi.
Küsimus on siin sisemajanduse kogutoodangus ja riigieelarve suuruses. Riigi tulud sõltuvad suures osas sellest, kui palju lisandväärtust suudetakse majanduses tekitada ning kui palju sellest siis omakorda maksudena kokku kogutakse.
Nii et oluline on majanduse maht ning maksusüsteem. Sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on Rootsis 40 300 eurot, Soomes 34 100 eurot ning Eestis 13 200 eurot (2010. a. hindades, Eurostati andmed) ehk vahe on vastavalt 3 korda ning 2,6 korda Eesti kahjuks.
Siin tulevadki vaatluse alla majandusteemad, miks ühes riigis on palgad täpselt sama töö eest kolm korda kõrgemad kui teises riigis?
Väike siseturg
Eesti siseturg on suhteliselt väike. Eestis elab 1,3 miljonit inimest ning tööealist elanikkonda (15-64-aastased) on sellest 857 000 inimest. Kogu Eesti aastane sisemajanduse kogutoodang ehk kogurahvatulu on jooksevhindades 20 miljardit eurot ehk 22,5 miljardit dollarit. Kui võrrelda USA osariikidega, siis Eesti kogu majanduse kogutoodang on väiksem, kui kõige väiksema majanduse mahuga USA osariigis Vermontis. Vermonti, mille pindalast 75% katab mets ning rahvaarv on 626 tuhat inimest, majanduse kogutoodang on 29 miljardit dollarit aastas. Ja mõelge nüüd sellele, et sellise majanduse mahu juures peab Eestis üleval pidama tervet haridussüsteemi, haiglavõrgustikku, sõjaväge, välismaal asuvaid saatkondi ning muud riigiaparatuuri!
Sisemajanduse kogutoodangu vahe näiteks Rootsi ja Eesti vahel absoluutväärtuses on 22,5 korda. Eestis on ettevõtjatel väga raske hakata asju siseturu vajadustest lähtuvalt arendama, sest lihtsam on erinevaid tooteid sisse osta. Samas on klassikaliselt tugeva ekspordi arendamiseks vaja kõigepealt toota siseturule ning alles siis saab mõelda välisturule sisenemise peale. Kas või sellised lihtsad asjad nagu hambaharjad või hambapastad on Eestis kõik sisse imporditud, sest keegi pole käsile võtnud selliste investeeringute tegemist, mis võimaldaksid Eesti oma hambapastabrändi välja mõelda, toota ja turustama hakata. Selliste investeeringute tasuvusaeg on Eesti väiksel turul väga pikk.
Kahanev rahvastik
Rahvastiku juurdekasv oleks majanduse jaoks hooandja. Rahvastiku kasvuga tõuseb tarbijate arv kohalikul turul ning see kasvatab tööealist elanikkonda. See omakorda aitab kasvatada sotsiaalmaksu tulubaasi, millega kaetakse ravikulusid. Kuid rahvastiku juurdekasvu pole Eesti viimasel 25 aastal enam näinud. Eestist on viimasel aastakümnel rännanud välja ligikaudu 100 000 inimest ning iive on olnud negatiivne. Kui 1990-ndate algusest teame Eestit kui 1,5-miljonilise elanikkonnaga riiki, siis nüüd on meid vaevalt 1,3 miljonit.
Ligikaudu 10 aastat tagasi kehtima hakanud vanemahüvitise süsteem, kus sünnitav ema säilitas järgnevaks pooleteiseks aastaks oma varasema palga, aitaks küll kaasa sündide kasvule, kuid positiivne iive saavutati Eestis vaid üheks aastaks – 2010. aastal. Viimasel viiel aastal on Eestis olnud iive negatiivne 1400 kuni 1900 inimese võrra aastas. Nii et kui Euroopas räägitakse palju massilisest sisserändajate hulgast, siis Eestist toimub jätkuvalt väljaränne ning elanike arvu kahanemine. Võrdluseks võib öelda, et nii Rootsis kui Soomes toimub praegu rahvastiku kasv ning mõlemas riigis on ka loomulik iive positiivne.
Allhanketööl põhinev majandus
Eesti allhanketöödel põhinevast majandusest, kus suur osa tootmisest on seotud toodangu valmistamisega kellegi teise firma jaoks, on räägitud juba 1990-ndate keskpaigast alates. Ma ei ütle, et teise ettevõtte jaoks osade või kaupade valmistamine on iseenesest halb. Vastupidi, see võimaldab madalate turundus- ja müügikuludega tekitada reaalset müügikäivet ning võimaldab ajapikku suurendada oma teadmisi ja oskusi antud tootmisvaldkonnast. Kuid suurema lisandväärtuse loomine majanduses algab sellest, kui sul on oma toode, millel on oma bränd, mida sa müüd lõpptarbijale. Oma kaubamärgiga toodangu müügi korral võivad tootmiskulud moodustada lõpphinnast vaid 15%, aga kui sa teed tootmist allhanketöö korras kellelegi teisele, siis su tootmiskulud võivad moodustada lõpphinnast 80%. Ja selle ülejäänud 20%-ga, mis sul järgi jääb, pead katma kõik administratiivkulud, bürookulud, seadmete kasutuskulud ning suutma investeerida tootmise moderniseerimisse, et saaksid tegutseda ja areneda.
Seega, et teha hüpe ning minna iseseisva tootjana oma tootega lõppturule, selleks on vaja teha investeeringuid, mis koheselt kasumit tooma ei hakka. See puudutab investeeringuid masinatesse, seadmetesse ning laiemasse müügivõrgustikku. Kuid selliste investeeringute tasuvusaeg on tihtipeale üle 10 aasta ning siin tuleb mängu juba rahastamise keerulisus. Nimelt soovivad pangad ettevõtetele laenu anda maksimaalselt 5-aastase tähtajaga ning isegi kui ollakse valmis laenu andma 10-aastase graafikuga, siis ettevõtte peab ikkagi 5 aasta järel oma laenu suutma panga juures refinantseerida. See muudab kõik sellised suuremad projektid ettevõtja jaoks suhteliselt riskantseks, nii et lihtsam on jääda allhanketööle ning selles vallas enda tootmist järk-järgult täiustada.
Eesti ettevõtted investeerivad rohkem ehitusse kui masinatesse ja seadmetesse. Viimase saadaoleva statistika järgi soetasid ettevõtted põhivara 2014. aastal 3,9 miljardi euro väärtuses. 37% investeeringutest tehti ehitistesse ning 33% investeeringutest masinatesse ja seadmetesse. Järgnesid investeeringud transpordivahenditesse (16%) ning maasse (8%). Olukorras, kus pikaajalise tähtajaga finantseerimise kaasamine on keeruline ning tööjõud on suhteliselt odav, lükatakse tootmise moderniseerimise otsused tihti tulevikku.
Kahanev transiitkaubandus
1990-ndatel oli Eesti tuntud transiitmaa – kaup Venemaalt Euroopasse ja mujale maailma läks suures osas Eesti raudtee kaudu läbi Eesti sadamate. Kuid viimasel kümnel aastal on Eestit läbiv transiit järk-järgult vähenenud. Siin on põhjuseks ümberkaudsete riikide, eriti Venemaa, sadamate areng ning Eesti veoteenuste kallinemine. 2000-ndate aastate alguses valmis Venemaal naftaveoks Primorski sadam Leningradi oblastis, Peterburi sadam suurendas oma laadimisvõimsust ning Narvast mõnikümmend kilomeetrit Peterburi poole kerkis täiesti uue projektina Ust-Luuga sadam. Samuti kasvatasid oma võimsusi Läti ja Leedu sadamad.
2006. aa. lossiti ja laaditi Eesti sadamates 50 miljonit tonni kaupa, kuid 2015. aastal oli see näitaja langenud 35 miljoni tonnini. Võime öelda, et kaupade vedu ei saa kunagi olla majanduse mootoriks, kuid kui me vaatame Singapuri või Hollandi näidet, siis transiitkaubandus on väikeriigi jaoks väga oluline tuluallikas.
Eesti kõrged tööjõumaksud pärsivad uute ettevõtete arengut
Valitseva Reformierakonna mantra on olnud stabiilne maksusüsteem ning ettevõtete vabastamine kasumimaksust. Ettevõtete kasumimaksu puuduse kompenseerimiseks on Eesti valitsus pidanud hoidma tööjõumaksud suhteliselt kõrgel. Eriti puudutab see kaudseid tööjõumakse, millest olulisim on sotsiaalkindlustusmaks. Töötaja maksab oma brutopalgast tulumaksu 20% ning tööandja maksab töötaja palgast 33% sotsiaalkindlustusmaksu, millest 20% läheb pensionikindlustusse ning 13% ravikindlustusse. Sisuliselt mõlemad on tehtud selle jaoks, et olemasolevat pensioni- ja haiglate raviasutuste süsteemi üleval pidada.
Kuid alustava ettevõtte jaoks, kellel on alguses töötajatele makstavad tasud peamine kulu, on sotsiaalmaksu koormus väga suur. Kui nüüd vaadata, et ettevõtete puhaskasum oli Statistikaameti andmetel 2014. a. 3,32 miljardit eurot (kusjuures see ei hõlma pankade kasumeid!), siis 10%-lise ettevõtte tulumaksu rakendamise korral saaksime riigieelarvesse 332 miljonit eurot lisatulu. Selle järgi saaks riigieelarve sotsiaalkulude mahtu muutmata vähendada sotsiaalkindlustusmaksu 33% pealt 28% peale. 10% ettevõtte tulumaksumääraga jääks Eesti jätkuvalt soodsa maksukeskkonnaga riigiks, sest Lääne-Euroopa riikides jääb see maksumäär üldiselt 25% ja 35% vahele.
Eesti väiksemates piirkondades sureb elu välja
Viimasel 20 aastal on Eestis toimunud majandustegevuse kontsentreerumine Tallinna ja Tartu linna ja nende vahetusse lähedusse. Kuna töökohti on mujal jäänud järjest vähemaks, siis toimub huvitav protsess – inimesed kolivad Tallinnasse või siis rändavad üldse Eestist välja. Eriti suur ränne toimub Lõuna-Eesti piirkonnast Soome.
Näiteks Võrust, Põlvast või Valgast on Tallinnasse järjest raskem ümber kolida, sest kohapeal korteri müügist saad vaid 5-15% sellest, mis maksab samaväärne elamispind Tallinnas. Kui Tallinnas on korteri üüri ja kommunaalteenuste maksete kulu 500 eurot, siis ta ei saa 700-eurose netopalga peale lihtsalt tulla. Seetõttu on pidanud paljud Lõuna-Eesti inimesed minema tööd otsima Soome ja mujale Skandinaavia riikidesse.
Kuna Eesti valitsuse poliitika on olnud selline, kus omavalitsuste tulubaas sõltub tulumaksu maksvate elanike arvust, siis on väikestel omavalitsustel üha raskem ots-otsaga kokku tulla ning elukeskkond saab sellest omakorda kannatada. Toimub juba koolide kinnipanek, mis omakorda vähendab töökohtade arvu, mis sunnib jällegi elanikke mujale kolima. Ning elanike arvu vähenemisega ei tule väiksematesse piirkondadesse ka uusi investeeringuid, sest töökäsi napib.
Eesti ei ole veel läinud seda teed, kus suuremaid riigiasutusi suurematest keskustest, nagu Tallinn või Tartu, eemale viidaks. Nii et maapiirkondade arengu koha pealt on siin surnud ring.
Need on mõningad Eesti majanduse probleemid, mis minu arvates väärivad tähelepanu. Järgmises artiklis kajastame juba Eesti majanduse võimalusi. Sest maailma ei saa vaadata ainult mustades toonides.
Rait Kondor,
Kodumaa Kapitali Hoiulaenuühistu juhatuse esimees
