Pikkade pagulasaastate jooksul on olnud head kontakti mitme välismaa ajaloolasega, kes suhtusid sõbralikult kolleegi, keda ajaloo julm käik oli paisanud Läänemere idarannalt läänekaldale. Nende teadmised Eestist ja eestlastest olid vahel puudulikud, said minu kaudu natuke vajalikku teavet. Peale asukohamaa Taani ajaloolaste olid tugevad suhted Soome kolleegidega, keda huvitas ka Eesti ajalugu. Esimene neist oli Kalervo Hovi, kes avaldas minu avastatud Taani peakonsul Jens Christian Johanseni päeviku ülestähendused Vabadussõja esimestest kuudest. Uurimistöö üliõpilaste õppereisidest 16.-19. sajandi Euroopas viis mind kokku praeguse Soome riigiarhivaari Jussi Nuortevaga, kes publitseeris põhjaliku selleteemalise uurimistöö. Kõige paremaks ja viljakamaks kontaktiks sai aga Jyväskylä Ülikooli üldajaloo professor Seppo Zetterberg, kes tähistas möödunud aasta 5. detsembril 65. sünnipäeva.
Tema esimene suurim uurimus, doktoritöö „Suomi ja Viro 1917-1919“ poliitilistest suhetest neil otsustavatel aastail ilmus 1977. Sellele järgnes aasta hiljem „Die Liga der Fremdvölker Russlands 1916-1918“, mis käsitles Saksamaa venevastast propagandasõda tsaaririigi võõrrahvaste hulgas. Meie kirjavahetus algas samal aastal. Ühiseks huvialaks kujunes Taani vabatahtlike kompanii osavõtt Vabadussõjast, mille organiseerimisel mängisid osa ka soomlased. Vahetasime arhiivimaterjali ja kui Taani Riigiarhiiv pärast pikaajalisi läbirääkimisi sai kätte selle taanipoolse finantseerija Aage Westenholzi isikliku arhiivi, oli mul eriti hea meel selle üle, et õnnestus hankida esimesena Seppole kasutamisluba.
1980. aastast alates, kui Seppost sai Balti Ajalookomisjoni korrespondeeriv liige, oli meie kindlaks kohtumiskohaks nädalalõpul pärast nelipühi selle konverents Göttingenis. 1981.aastal kohtusime Soomes, Põhjamaade ajaloolaste kokkutulekul Jyväskyläs. Hea kontakt jätkus kuni Eesti taasvabanemiseni, mis andis meile tegemist teiste probleemidega. Seppo positiivne ja heatahtlik suhtumine eestlaste vabaduspüüetesse polnud saladus. Talle omase hea huumoriga kuulutas ta kord, et kui eestlased oleksid elanud Aafrikas, oleksid nad juba ammu vabaks saanud.
Aastatel 1994-1996 oli Seppo Soome Instituudi juhataja, siis kohtasin teda viimane kord Eesti külastusel 1995. aastal. Pärast seda on meie eestikeelne kontakt piirdunud kirjavahetusega, aga selle juured on mõtteliselt tugevad. Peale Eesti ajaloo uurimist on ta tegelenud ka Soome autonoomia-aja lõpu ajalooga. 1997. aastal ilmus tema uurimus Jüri Vilmsi surma kohta (eesti keeles 2004). Tema 2007. aastal ilmunud "Viron historia" on koguteos Eesti ajaloost alates jääajast kuni tänapäevani. Soome Ajaloosõprade Liit valis teose aasta ajalooraamatuks Eesti keeles ilmus teos 2009. aastal.
Päeval pärast tema 65. sünnipäeva kõneles ta Tartus Soome vabariigi aastapäeva tähistamisel. Sellele eelnenud intervjuus (Õhtu-leht 4.12.2010) esitab ta mõtlemisväärseid tähelepanekuid Eesti arengu kohta. Ta ütleb muuseas: „Teil on demokraatia veel nii uus ja sellepärast teie poliitikud Toompeal ei saa veel aru, mida demokraatia tähendab. See ei ole ju totaalne vabadus, väga oluline on ka vastutus.(…) Minu meelest on Eesti tulevik positiivne. Pean ausalt ütlema, et 20 aastat tagasi olin ma skeptiline, mõtlesin, et kuidas küll nüüd iseseisev vaba Eesti edasi läheb. Aga lõpptulemus, kui nüüd vaatame, on mulle olnud positiivne üllatus. Suur au Eesti rahvale! Mõelge – Eestis on olnud väga rasked ajad, aga ei ole siin olnud suuri miitinguid, väljaastumisi, mässe. Teil on nii rahulik! Suur au Eesti rahvale, et ei ole mässama hakatud. See on positiivne. (…) Võib-olla ma olen liiga palju ajaloolane – minevik pakub mulle väga palju huvi ja ma ei hakka selle üle naerma. Kuigi ma naeran küll palju, võib-olla liigagi palju, sest see on elus oluline tegur.”
See on Seppo nagu ma teda tunnen: alati muhedalt tasakaalukas. On suurim Eesti sõber Soomes, aga tal pole kahjuks eesti-poolset teaduslikku tunnustust. Eesti Teaduste Akadeemia väldib küll ajaloolasi, aga valis 1991. aastal välisliikmeks Soome ajaloolase Päiviö Tommela, kes on ainult kirjutanud Soome teemadel ja sai alles 2004 Soome Akadeemia liikmeks. Seppo on siiski saanud ka natuke tunnustust, on näiteks Valgetähe II klassi ja Laidoneri Risti kavaler, samuti ärateenitult pälvinud meedia respekti. Tema pensionile siirdumine ei tähenda panuse katkemist. Just vastupidiselt, sest pikaaegsed kogemused loovad eeldusi uutele tulemustele. On veel palju uurida ja puurida, välja juurida ajaloolisi ohakaid, mida on külvanud ka mõned tema kaasmaalased.
Ei tea, kas Seppo üldse aimab, kui palju tema sõprus ühe üksildase isoleeritud Eesti kolleegiga on aidanud säilitada optimismi Eesti vabanemise suhtes? Tänule hea koos-töö eest minevikus lisandub soov, et tal jätkuks jõudu ja tervist oma panuse täiendamiseks, julgust tal igal juhul on. Edu korraliku Eesti-Soome ajaloosilla ehitamisel!
Vello Helk
