Oli märts 1989. Olin Torontos. Kohtusin vana tuttavaga. Valdeko Väärsi, samuti Geislingeni laagrist, oli nüüd Walter Vaarsi, edukas ettevõtja, üks Tartu Ülikooli Fondi asutajatest. Ta rääkis fondi asutamisest ja tegevusest Kanadas ja Eestis. Ta soovitas, et ma asutaksin taolise fondi USAs.
Leidsin, et mõte on utoopiline. Ameerika eestlased saatsid pakke sugulastele ja sõpradele, aga lävimine ENSV asutustega oli vaat et taunitav. Olnuks, kui leppimine okupatsiooniga. Keskustelu vajus unarusse. Kuni algas kodueestlaste otse massiline külastusvoog.
Ajaleht The New York Times avaldas 1989. a. sügisel juhtkirju, mis taunisid Balti riikide vabaduspüüdlusi ning rõhutasidd nende sajaprotsendilist sõltuvust N. Liidu majandusest. Kirjutasin kirja toimetajale. See avaldati 6. novembril. Pealkirjaks pandi “Baltic States Should Have Independence.” Lugu äratas uudishimu. Üks firma soovis annetada paarsada karku. Kaup, mis oli Eestis „defitsiit.“ Annetaja palus mõnelt ametlikult tunnustatud heategevusorganisatsioonilt kviitungkirja. Paraku see ei osutunud võimalikuks. Otsustasin, et on vaja organisatsiooni, mis kviteeriks toetusi Eesti heaks.
Arutasin ettevõtmist lugupeetud Ernst Jaaksoniga, Eesti Vabariigi peakonsuliga. Ettevaatlik diplomaat ütles, et ta ei näe ettevõtmises mingit kahju Eestile. Oluline oli ajaleht Vaba Eesti Sõna peatoimetaja hr Harald Raudsepa suhtumine. Raudsepp oli resoluutne kommunismivastane ja ägedate N. Liidu vastaste juhtkirjade autor. Tema heakskiidust olenes kõik. Tänu Raudsepale sai algatus hea kontakti Ameerika eesti kogukonnaga.
