Kuue aasta eest ilmus kümneköitelise projekti ”Sõja ja rahu vahel” esimene köide, mille peateema oli Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Vahepeal on tehtud tublit tööd. Selle tulemuseks on koguteose hiljuti ilmunud teine köide eesti rahva esimesest raskest ajast N. Liidu kütkes, millele tuli vahe sõja algusega 1941. aasta juunis.
Köitel on 15 autorit, mis näitab laialdast huvi selle uurimistemaatika vastu. Teoses on 665 lk teksti, 90 lk lisasid ja 8 kaardiskeemi, samuti teemakohaseid fotosid ja isikunimede register. Kaante vahele jõudnud suurpanuse tulemus pole just ühtlane, seda mõjutab ka autorite rohkus. Teos jaguneb neljaks osaks. Esimeses osas ”Eesti saatust kujundanud välistegurid” esitatakse ülevaade kiiresti muutuvast sõjalisest ja rahvusvahelisest olukorrast Euroopas 1940. aasta suvel. On ka näidatud, millised kavad olid N. Liidul Balti riikide kiireks okupe-rimiseks.
Teises osas ”Iseseisvuse likvideerimine” on antud ülevaade okupeerimise läbiviimise käigust juunis-juulis ja augusti algul 1940. Kolmandas osas ”Riiklik hävitamine” on detailselt käsitletud Eesti sõjaväe, Kaitseliidu, piirivalve, politsei ning Eesti riigiaparaadi, omavalitsuse ja kohtusüsteemi hävitamist. Sellega seoses kommunistide esiletõstmist kohalikus võimuaparaadis, Moskva repressiivsüsteemi laienemist Eestisse ning elanikkonna vastu toime pandud vägivalda.
Neljandas osas ”Vastuseis võõrvõimule” on käsitlemist leidnud alistamisele ja muserdamisele vastanduv pool: rahva suhtumine okupatsiooni ja riikluse kaotamisse, kus nõutuse ja kaasajooksikluse kõrval domineeris vaikne tõrkumine ja vastupanu. Lisaks on antud ülevaade aktiivsest vastupanust, kuivõrd seda esimesel punasel aastal enne sõja algust esines. Eesti riikliku järje-pidevuse kaitsmisele oli suunatud Eesti välissaatkondade tegevus. Rahvusvaheline reaktsioon Balti riikide okupeerimisele on samuti leidnud analüüsimist. Köide on ka teemakohaselt illustreeritud, autoritekstile on lisatud mahukas dokumentide valik ning statistilisi andmeid.
Teos sisaldab palju fakte, mida on püütud tasakaalukalt analüüsida ja hinnata. Nagu rõhutab Erkki Bahovski (Eesti Ekspress 9.04.) annab lisaväärtust rahva hingeelu, saatkondade tegevuse ja välismaa reaktsiooni uurimine. Kui palju suutis eesti rahvas üldse “liitumise” N. Liiduga omaks võtta ja kuidas see talle mõju avaldas? Samuti tõdemus, et algul ei saanud mitmed välismaal olevad saadikudki aru, mis on toimumas, ja edastasid oma asukohamaale Nõukogude propagandat. Rääkimata juunikommunistide ülimast naiivsusest ja unistusest Eestile mingi Välis-Mongoolia staatuse saamisest. Realpoliitika kui aktsepteeritud normi tagasitulek Euroopas tähendas hävingut ka väikeriikidele, kes pidid tegema otsuseid, mis olid karjuvas vastuolus nende endi põhimõtetega.
Teoses puudub allikate ja kasutatud kirjanduse ülevaade, mis oleks olnud ulatuslik. Vähe on kasutatud Harald Habermani trükis ilmunud mälestusi (”Tagasivaatamisi“, 1988), rohkem on viidatud mälestuste käsikirjale Riigiarhiivis. Sisekaitseülemana mängis Haberman tähtsat osa valimiste korraldamisel ja läbiviimisel. Mälestustes väidab ta muuseas (lk. 84), et Jaan Tõnisson olevat 1940. aasta suvel isiklikult soovinud luba Rahvaerakonna taastegutsemiseks. Ta olevat andnud Habermanile erakonna liikmete nimekirja ja ka aega järele-mõtlemiseks. Tõnissoni soovi ei täidetud, Haberman imestas vana poliitiku naiivsuse üle, et ta andis uuele võimule andmeid, mis kergendas väljapuhastamist. See ei pruugi olla täieline tõde, aga peaks olema mainimisväärt.
See haakub teiste opositsiooniringkondade algse hoiakuga, millele on ka viidatud käesolevas teoses. Ei tahetud uskuda, et uus võim oli nii ebainimlik kui see end üsna ruttu paljastas. Uues valitsuses polnud ühtki kommunisti, küll aga mitmed kultuuritegelased. Hans Kruus ja Harald Haberman olid Tõnissoni kolleegid Tartu ülikoolist. Venelastega oli ju varem hakkama saadud, aga endised kogemused ei kõlvanud kuhugi. Algsed lootused luhtusid kiiresti.
Omariikluse juurde kuulub kultuur koos haridusega. Selle tasalülitamine oleks tee-ninud käsitlust. Pole aga andmeid raamatukogude puhastamise ja raamatute hävitamise kohta. Nii ei saa me ka teavet Olga Lauristini suurpanusest sel alal. See kõik peaks vaimse terrorina kuuluma esimese punase aasta käsitluse raamidesse. Nii pole ka analüüsi kultuuritegelaste rollist kaasajooksikutena.
Selles mahukas teoses on paigale pandud paljud kurvad faktid Eesti Vabariigi ja selle paremiku likvideerimisest esimesel punasel aastal. Uurimine jätkub, tunnistajad on lahkumas, arhiivimaterjalid pole veel ammendatud. Siin on aga raamatusse raiutud dokumenteeritud faktid, mis põrmustavad Moskva väited Eesti vabatahtlikust liitumisest N. Liiduga. Tegijad pälvivad tänu, koos sooviga, et neil jätkuks jõudu ja võimalust selle kõigiti toetust vääriva suurtöö edasiviimiseks.
Vello Helk
