Jüri Estam
14. juunil korraldati Eestis leinaseisakuid, tähistamaks 80 aasta möödumist möödunud sajandi esimesest suurküüditamisest siin.
Paarikümne aasta pärast ei ole elavate kirjas ilmselt enam kedagi, kellel oleks isiklikke mälestusi sellest meie inimeste massilisest röövimisest Venemaale.
Kuigi meil räägitakse “suu soojaks” küll, et 1941. ja 1949. aasta küüditamised ja teised siin toime pandud roimad kujutavad endast aegumatuid inimsusevastaseid kuritegusid, siis kõik Eesti valitsused alates a. 1991 jätkavad kummaliselt vaoshoitud poliitilist joont, jättes vastavaid asitõendeid kogumata ja hoides eemale nendest välismaistest kohtutest, kus mõistetakse õigust etnotsiidi, genotsiidi ja sõjakuritegude üle.
Jääme lootma, et taasiseseisvunud Eestis võrsunud nooremad põlvkonnad neid sündmusi tulevikus ikka mälestama jäävad. See oleks parem, kui üldse mitte midagi. Jääme jah, paljapäi mälestama neid meie kaaskodanikke, keda viidi külmale maale ja eriti neid, kes sealt enam tagasi ei pöördunud. Tuleb märkida, et Riigikogu võttis oma 15. juuni istungil vastu automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu ehk nn ABISe loomise seaduse. See annab – pärast selle jõustumist lähiajal – meie valitsusasutustele võimaluse koguda igasuguseid isiklikke andmeid inimeste kohta ühte suurde andmebaasi. Pildid meie silmaiiristest, meie näpujäljed ka, salvestused inimeste häältest, DNA andmed, näokujutised jne jne. See keskastme ametnike koostatud pooltoores seadus, millele on seisnud selle praegusel kujul vastu EKRE, jätab – teiste asjade hulgas – biomeetria mõiste täiesti defineerimata. Mõni ime siis, kui rahvasuu hüüab seda “suure venna” ja “politseiriigi” seaduseks. ABIS annab paljudele ametiisikutele ja mundrimeestele vaba juurdepääsu kõnesolevatele andmetele, ilma et oleks tarvis kohtult selleks luba küsida. Selle jutulõnga lõpetuseks: see vabade ühiskondade maailmajagu, millesse mina sündisin ning millega Eesti 30 aasta eest uuesti liituda sai, tundub ajaga aina pahaendelisemasse suunda kaldumas olevat.
20. juunil toimub Tartus erakond Isamaa suurkogu, mis võib halvemal juhul tuua endaga selle partei maailmavaate solkimise või koguni selle huku, vähemalt nii, nagu me Isamaad siiani tundnud oleme. Mina toda parteid ei idealiseeri. Isamaa mehed-naised oleksid pidanud asetama Eesti Vabariigi õigetele õiguslikele ja ideoloogilistele alustele, kui see võimalus esines kolme aastakümne eest, siis kui Balti riike okupeerinud NSV Liit laiali valgus. Suuresti just “isamaalased” nurjasid tollal Eesti Wabariigi formaaljuriidilise restitueerimise. Ent mitmed selle partei tuumikus praegu tegutsevad isikud (näiteks Isamaa juht Helir-Valdor Seeder ja endine välisminister Urmas Reinsalu) kuuluvad sellegi poolest minu lemmikpoliitikute sekka, kui arvestada meie muidu sageli nihelemapaneva, kui mitte öelda, et kummalisevõitu poliitmaastikuga.
Mingisugusel põhjusel kipub just Isamaa olema poliitiliste “mereröövlite” ohver. Ühendus Res Publica sündis umbes 20 aasta eest Isamaa sees kui poliitiline rühmitus, mis ajas Isamaa pikaks ajaks maha oma maailmavaatelistelt rööbastelt. Nüüd on tekkinud Isamaa sees teine “embrüo” nimega Parempoolsed, mille tuntuimaks figuuriks on hiljuti Isamaaga liitunud endine peaprokurör Lavly Perling. See seltskond on parempoolne üksnes majandus-liberaalses mõttes, kui sedagi. Peeter Espak kirjutab Eesti Päevalehes õigesti, et “saabuvad sisevalimised Isamaas omavad… märksa laiemat tähendust kogu Eesti ideoloogilisele kliimale, kui on seda ainult ühe erakonna sees toimuv maailmavaateline võitlus”.
Kui Perlingust peaks saama Isamaa esimees, nihkub Eesti raskuskese ilmselt vasakule, jättes (minu arust küllaltki ebatäiusliku ja probleemse) EKRE täielikku isolatsiooni, tugevdades Reformierakonna, Keskerakonna, sotside ja Eesti 200 positsiooni poliitmaastikul. Kõik neli on rahvuslusele vastanduvad mittekonservtiivsed ja viimased kaks koguni “progressiivsed” parteid.
Soovituslikuks lugemiseks sobib hästi Isamaa naiskogu esinaise Riina Solmani arvamuslugu “Isamaa kaaperdamise katse” (Postimees, 14. juuni). Perling pidanuks Isamaasse sisenema Solmani arvates nö peaukse kaudu, “mitte Trooja hobusena Parempoolsete kaaperdamise katse läbi”.
Lootus sureb viimasena. Kes teab: äkki sünnib Eestis ikka millagi üks uus rahvuslikkonservatiivne partei, mis toetub kultuursetele, kuid samas ka meelekindlatele inimestele.
Meil käis sel lõppeval nädalal Euroopas külas Ühendriikide president Joe Biden, kelle kohta kirjanik ja kolumnist Mihkel Mutt julges kahelda, kas see mees ikka päris sotsialist on. Äkki ei tunne hr Mutt Ameerikat piisavalt hästi? Sellest tulenevalt siis see minupoolne Bideni võrdlemine Franklin Delano Roosevelt’iga.
Joe Bideni kohtudes Briti peaminster Boris Johnsoniga kuulutati välja uus “Atlandi harta”, unustades nähtavasti, et just Washington ja London andsid Kesk- ja Ida-Euroopa üle Jossif Stalinile nö hõbekandikul II MS lõppedes. Uus Atlandi harta – kas mitte ajalugu halvasti tundvate Valge Maja PR “gurude” praak, headest kavatsustest hoolimata?
Muidugi on hea kogeda, et USA ei kahtle enam NATO vajalikkuses. Et Lääs seisab ühtsena või siis igatahes praegu enamvähem ühtsena.
Ei maksa unustada, et septembris osaleb Hiina esimest korda venelaste suurtel Zapad (“lääs” vene keeles) sõjaväeõppustel. On üpris võimalik, et seekord harjutatakse Balti riikide ja Poola vastast sõjategevust Suwałki maakitsuses ehk avauses. Suwałki koridor on küllaltki kitsas maalõik Leedu ja Poola vahel, mis on ainus NATO maismaasild Balti riikide ja kaugel meist Euroopas paiknevate NATO abivägede vahel. Kui vaadata tagasi minevikku, siis näiteks Zapad 2009 käigus harjutati Balti riikidesse tungimist ja nende isoleerimist, tipnedes tuumarünnaku simuleerimisega Varssavile. Seega saab tõesti vaid rõõmustada selle üle, et USA paistab meie leeri nüüd kindlalt tagasi tulnud olevat.
