Peeter Lõhmus ja Saaremaa sugulased Kurenurme päikesepargis
Sügis on heitlik. Kõik valmistuvad talve tulekuks. Lõuna-Eestis puulehed juba kolletuvad. Meil siin on kena vananaistesuvi.
Täna hommikul läksin varahommikul, natuke enne kuut välja jalutuskäigule, minu kaks koera ja kass tulid minuga rõõmsasti kaasa.
Jalutan hommikuti alati oma kahe naabri talust mööda, mõlemad peavad lambaid. Naudin neid jalutuskäike väga. Vahel näen pererahvast töötamas, enamasti aga lihtsalt möödun naabrite majadest koos oma koertega. Minu koerad on lammastega harjunud ja ei tee neist väljagi, lambad omakorda teavad, et meist ei ole neile mingi hädaohtu oodata.
Ühel päeval oli mu naaber aga muutnud lammaste karjatamise korda ja pannud elektrikarjuse ümber ühe välja, mis seni oli olnud lahtine ja kus minu Muki oli harjunud vabalt jooksma, et jäneseid võid teisi väiksemaid loomi taga ajada.
Vaatasin, kuidas Muki tarale ettevaatlikult lähenes. Hoiatasin teda, et ärgu lähedale mingu, aga ta vaatas mulle ulakalt otsa ja hüppas siis äkki üle elektrikarjuse ning oligi oma juba tuttaval territooriumil! Naeratasin ja mõtlesin, et küll ta täna hommikul oma õppetunni kätte saab, ja jalutasin edasi, Muki mind teisel pool tara saatmas. Muretsesin küll sellepärast, et Muki võib lambaid hirmutada, aga neid ei olnud silmaulatuses.
Kui ma oma teise nutika koera Pätuga edasi jalutasin, kuulsin ma äkki põõsastes kohutavat rabelemist ja paanilist haukumist, kuni äkki oli Muki minu kõrval ja tormas nii kiiresti, kui ta neli jalga võtsid, tagasi kodu poole.
Kui ma koju jõudsin, istus Muki verandal ja ootas meid, nägu häbistatud, kuid ilme selline, et midagi pole juhtunud.
Täna elektrikarjusest möödudes ei tulnud Muki selle lähedalegi. Ta tuli küll minuga kaasa, aga jäi kaugele eemale põõsastesse, vaadates aeg-ajalt minu otsa kurnatud, kuid tunnustaval pilgul.
Nii õpime me kõik elus tähtsaid asju, alustades juba lapsepõlvest, kui me põletame oma sõrme vastu kuuma pliiti või ahju, saades elektrilöögi, kui topime sõrmi pistikusse seinal, ja lõpetades purunenud südamega või pettumustega elus.
Ma mäletan, kuidas ma kuuendas klassis võitsin koolis talentide võistluse. Laulsin siis laulu „Witch Doctor“. Publik arvas, et ma esinesin hüsteeriliselt, kui alustasin laulu: „Oooeeeee-oooooaaaaa Ting Tang Walla walla bing bang“. Esimesele kohale vaatamata oli mul oma klassikaaslastega raske hakkama saada, sest nad naersid selle üle, kuidas ma laulu alustasin.
Tegin enda jaoks kokkuvõtte, et vahel võid sa ka võites kaotada, aga teisalt võid sa kaotades olla võitja. Me ei tea kunagi, kuidas teatud sündmused meie elus lahti rulluvad. Enamasti küll lähevad asjad teisiti, kui me oleme osanud ette näha.
Eile külastas mind veel üks sõber ookeani tagant – Peeter Lõhmus USA-st. Tal on perekond Saaremaal ja sugulased Osulas. Mul oli hea meel ka neile tutvustada meie töös olevat päikeseparki. Külakostiks tõid nad mulle Muhu leiba.
Veel aitasin ma pressida õunamahla headel sõpradel, kes saabusid oma õunalastiga. Meie talu mahlapress on heas töökorras. Ja Tõnu Puura oli siin suureks abiks.
Eelmisel nädalal kütsime Tõnuga sauna, aga me läksime liiga hoogu ja nüüd on mul tarvis saunas teatud parandustöid teha, sest mõned kivid võtsid tuld. Algul oli mul hea meel, et saun ise alles jäi, aga Heli ja Karli Kaska arvasid, et sellest oli siiski päris kahju – kui saun oleks maani maha põlenud, siis ma oleksin pidanud ehitama uue sauna.
Minule meeldib siiski vana saun rohkem, sest temast õhkub ajalugu ja see on väga tähtis.
Elu maal annab loodusele, olgu ta inimene või loom, iga päev mingi õppetunni. Meie asi on neist õppust võtta ja õnnestumistest rõõmu tunda.
Viido Polikarpus
