Kreutzwaldi päev, Meri päev, Looritsa päev, Suburgi päev. Kirjanik ja režissöör Imbi Paju kirjutab, et meil on kiituse asemel kombeks öelda, et alati saab paremini, või küsida, miks tehtud pole veel seda, teist ja kolmandat. Aga oma tuleviku huvides peaksime õppima üksteist (taas) väärtustama.
Kas meil on eestlastena piisavalt elujõudu? Nii küsib tuntud keeleteadlane, folklorist ja usundiloolane Oskar Loorits Rootsis paguluses 1951. aastal väljaantud raamatus «Eestluse elujõud».
Ja analüüsib eestlaste väärtusteadvust, tõe- ja teadmisjanu, eneseteostuse ja enese maksmapanemise kogemust, mis tegid võimalikuks raskete aegade üleelamised ja aitasid praakida välja moonakavaimsuse rahvuspsühholoogilisi jäänuseid: võõraste ees lipitsemise, tagarääkimise, reeturlikkuse.
Samad eksistentsiaalsed küsimused meie elujõust on päevakorral praegu, kui meie majandusel ei lähe hästi, kus elu kallineb, kuid inimese elu on odav. Odavus tuleb esile olukordades, kus me jätame üksteist tunnustamata, abita, hea sõnata, õnnitlemata, tänamata, aitamata, märkamata. Me oleme kõik vastastikuses sümbioosis ja oma eluga, elulugudega, ajalooga, saavutustega ning ühiskonnas asetleidvate vastuoludega.
Me kanname endas oma elus olnud autoriteedi- ja väärtuskogemusi. Oleme need saanud süsteemist, millest oleme pärit, oma vanematelt, õpetajatelt. Alati pole need autoriteedid osanud süvendada meis austust, hoolivust ja sõbralikkust ning uudishimu oma kultuuri ja kaasinimeste vastu.
Meie ühiskonnas ja hariduses valitseb hoiak, et negatiivne tagasiside on positiivsest kasulikum. Usutakse, et kriitiline tagasiside on tunnustusest ja kiitusest kasulikum ja usutavam. Praktikas on see kujunenud nii, et kui inimene teeb midagi hästi, siis tavaliselt ei öelda midagi või öeldakse, et alati võib paremini teha.
Või kui keegi teeb midagi hästi, siis küsitakse, aga miks sa veel seda ja seda ei teinud. Kellele meeldib selline tagasiside või olukord?! Ometi kasutatakse seda tehnikat iga päev, sünnitades seeläbi tunde, et ükski tegu pole piisavalt hea.
Kunstnik Kärt Summatavet juhtis hiljuti mu tähelepanu sõnavarale, mida kasutasid 20. sajandi alguses meie esimesed professionaalsed kunstnikud Kristjan Raud ja Ants Laikmaa rahvuse enesetunde tõstmiseks. Nad nimetasid ümber ja kujundasid rahvusesteetika üheks osaks rahvakunsti, mida paljud nende kaasaegsed nimetasid «koliks ja rämpsuks».
Nad püüdsid tõestada eestlaste loomingulise andekuse järjepidevust, tõstes küladest kogutud esemed samale väärtustasemele professionaalse kunstiga, näidates, et talurahval on kunstianded kogu aeg olemas olnud.
Kuna eesti keeles erialane sõnavara puudus, rääkisid nad rahvusloomingust kohati luulelises vormis, tõstes selle aupaistesse. Nende kunstnike sõnades oli väge tõsta oma rahvuslik olemasolu aupaistesse.
Paar aastat tagasi esinesin ühel vene noortele mõeldud koolitusel, kus üks ajalooõpetaja küsis, kuidas me saame eestlastest hästi mõelda, kui te räägite endast, enda juhtidest nii halvasti. Sel õpetajal oli mentoriks eestlannast ajalooõpetaja, kes pidi teda nõustama.
Kuna me imetleme soomlasi nende saavutuste puhul, siis võiksime võtta neilt üle traditsiooniloomise viise, mis õpetavad meid enda rahvuslikust loost austusega rääkima. Näiteks on põhjanaabritel komme oma kultuuriajaloolisi, tuntud isikuid nähtaval hoida ja nende eeskuju järgida.
Lastele kirjutakse lihtsaid kultuuriloolisi pildi- ja juturaamatuid Soomele olulistest inimestest. Nii teab eelkooliealine lapski, kes on 1818. aastal sündinud kirjanik Topelius. Tema muinasjutud räägivad aususest, tarkusest, julgusest ja isamaa-armastusest.
Ka meil võiks olla oma Kreutzwaldi päev.
Soomes väärtustatakse ka oma presidente, olenemata sellest, kas nad on teinud oma otsustes ja poliitikas vigu või ei. Lapimaal on president Kekkonenile pühendatud rahvuspark. Kekkoneni teemal korraldatakse seminare ja arutatakse tema poliitika positiivseid ja negatiivseid saavutusi.
Restoranides on populaarsed Mannerheimi napsud ja toidud, mida külalistele uhkusega pakutakse. Ka meie gurmeekohtade menüüdes võiksid olla Laidoneri lemmiktoidud ja napsud, mida tema poola aadlikust abikaasa oskas suurepäraselt valmistada ja millest me võiksime teistelegi vahvaid lugusid jutustada.
Tänapäeval, inimesest vähe hoolival ajal, võiksime 2. juuni kuulutada Konstantin Pätsi vabaõhukooli päevaks. Nimelt asutati Konstantin Pätsi initsiatiivil 1935. aastal sanatoorne vabaõhukool, millega tõsteti ausse ligimese aitamine, diakoonia ja sotsiaalpoliitika.
Tänapäeval kannab kool jälle Pätsi nime. Selle algidee oli «nõrga tervise, verevaeste, alatoitluse ja halbade korteriolude all kannatavate laste viimine tihedasse seotusse värske kosuva välisõhuga». Selle eesmärk oli näidata hoolivust ja ligimesearmastust kehvemasse olukorda sattunute suhtes. Hoolimise eeskujusid vajaksime täna kibedalt.
Me võiksime tähistada ka Oskar Looritsa päeva, kes on oma teoses muu hulgas nii kenasti väärtustanud eesti naiste vaimuväge ja nende oskusi kujundada rahvuslikku identiteeti, oskust teisi rahvaid eestlastega integreerida ja meestega võrdväärselt oma rahva heaolu nimel tegutseda.
Tänapäeval tekitavad soolise võrdsuse teemad tihti Eestis negatiivseid reaktsioone. Soomes, kus feminism pole sõimusõna, otsustas siseministeerium 2003. aastal, et 19. märtsil hakatakse tähistama 1844. aastal sündinud naisõiguslase, näitekirjaniku ja euroopalike väärtuste vahendaja Minna Canthini päeva ehk võrdsuse päeva.
Päev kuulutati ka lipupäevaks. N-ö Minna päeva tähistab kogu rahvas. Korraldatakse seminare, antakse välja medaleid, juubelirahasid, postmarke, tehakse näituseid, lavastatakse Minna näidendeid.
Meil, eestlastel on jäänud tähelepanuta, et kolm aastat enne Canthinit sündis tollaste eesti naiste ja haritud meeste üks suuri eeskujusid Lilli Suburg. Ta töötas Carl Robert Jakobsoni soovitusel Pärnu Postimehe toimetajana, asutas ajakirja Linda ja tegi muud rahvavalgustuslikku tööd.
Saksa kirjanduse kaudu puutus ta kokku naisõiguslusega ja lõi 1882. aastal esimese saksakeelse kooli eesti tütarlastele, sest eestikeelset õpetust polnud võimalik anda.
Jakobsoni õhutusel kirjutas ta ka oma esimese jutustuse «Liina», kus ta rääkis kogemustest saksastuvas koolitöös ja ühiskonnas ning ärgitas eestlasi rahvustunnetele.
Tema koolis käisid mitmed, hiljem Eesti riigi identiteedile alusepanijad naised, näiteks tütarlaste põllutöö- ja majanduskooli looja, naiskodukaitsele aluspanija Mari Raamot. Meie võiksime sarnaselt Minna päevaga tähistada Lilli päeva.
Meil võiks olla Jaan Krossi päev, Lennart Meri päev, vabadusvõitleja Leo Talgre päev. Nii oleksime me ühenduses eelmiste põlvkondade ja nende loodud väärtustega, mis teebki meie narratiivi väärikaks ja suureks ning aitab orienteeruda tänases päevas, luues uusi elu eri valdkondi toetavaid väärtusi.
Teiste ja enda ebaõnnestumiste ja vähese väärtustamise kaudu ei muutu ükski riik ega inimene rikkamaks ega paremaks. Ligimese väärtustamine hakkab pihta küsimusest, kuidas sul läheb?
Imbi Paju, Postimees
