Üksi elajate ehk vaid iseendaga leibkonna moodustajate kasvu veavad Eestis noored, kelle seas on rohkem üksikuid vaid kolmes Euroopa riigis, kirjutab Postimees.
Üksikute noorte arv aina kasvab, vanurite oma peaks hakkama langema. Üksikute «tootmisele» aitab kaasa suur lahutuste määr ja üksikvanemate hulk. Sisukate suhete puudus on veel suurem mure kui üksindus.
Eestis leibkondadest 40 protsenti on statistikaameti andmeil üheliikmelised – need on inimesed, kes elavad üksi. See on kõige levinum elamis- ja majandamisvorm, kuivõrd kaheliikmelisi leibkondi on Eestis juba alla kolmandiku. Mida rohkem liikmeid leibkonnas, seda vähem levinud see Eestis on.
Kui sajandivahetusel oli üheliikmeliste leibkondade osakaal kolmandik, siis nüüd on kasvanud üksikute määr kõikide leibkonnatüüpide hulgas juba üle 40 protsendi. Viimastel aastatel on hakanud eriti kiiresti kasvama üksikute noorte osakaal.
Rahvastikuteadlane Allan Puur pakub mõned selgitused suurele üksiklusele: Eestis on kõrge lahutuste määr ehk palju üksikvanemaid. Kui nende kasvatatud lapsed pesast välja lendavad, jäävadki nad ise päris üksi. Paremates materiaalsetes oludes lähevad lapsed ka varem kodust välja. Samas kipuvad nad ise paarisuhte moodustamist edasi lükkama.
«Noored ei lähe Eestis küll nii vara kodust ära kui Põhjamaades, sotsiaalsüsteem nii hea ikka veel pole, aga nad lähevad ikkagi oluliselt varem kui Ida- või Lõuna-Euroopa riikides. Noorte üksi elamine on meil tõesti küllalt kõrge osakaaluga,» märkis Puur.