Maa-ameti andmeil on reformimata maad umbes 366 000 hektarit, millest 60 000 hektaril on pooleli tagastamisi ja erastamisi, hoonestusõiguse seadmisi ja ka munitsipaalmaaks vormistamisi. Ülejäänud 300 000 hektarit jääb ilmselt riigimaaks, mille saab lõplikult vormistada, kui kõik ülejäänud maatükid on õigustatud isikute vahel välja jagatud.
Et maareform lõputult venima ei jääks, on maa-amet algatanud mitmeid seadusemuudatusi, mille järgi peaks maa 2018. aastaks reformitud olema ehk iga ruutmeeter era-, munitsipaal- või riigimaana katastrisse kantud saama.
Sada protsenti kõike tõenäoliselt ikkagi ei õnnestu lõpetada, sest õigusriigis jääb inimestel vaidlustamisõigus. Neid, kelle õigusi on maa tagastamisel riivatud või tundub, et riivatakse, jagub suuremasse osasse valdadesse-linnadesse paar-kolm.
Maa-ameti maareformiosakonna juhataja kohusetäitja Maire Salu sõnul ei tähenda, et 60 000 hektari asjus on vaidlused pooleli. «Umbes kolmandik tagastamise nõuetest on sellised, kus pole saadud kontakti maa tagastamise õigustatud subjektiga – kas pole teada endiste omanike või nüüd juba pärijate elukoht või on pärimine vormistamata ega teagi, kellele maad pakkuda,» ütles Salu.
«Inimeste otsimine on keeruline ja sellega on omavalitsustel päris suur töö veel teha, aga kuni pole tähtaegu ja survet, sellega ei tegeletagi,» tõdes ta.
Salu sõnul on ka selliseid näiteid, kus vallaametnikud on inimese kusagilt välismaalt üles leidnud, kuid too ei taha maaomanikuks saamisest midagi kuulda. «Aga ei anna ka maast loobumise kohta kirjalikku avaldust, mis tähendab, et selle maa kõrval, mille piire ei õnnestu kindlaks määrata, seisab naabritel maa erastamine,» tõi Salu näiteks.
Tagastamiste puhul on vaidlused kõige sagedasemad juhul, kui maale on okupatsiooniaastail kerkinud kellegi teise ehitis. «Neil juhtudel on tagastamise ja erastamise probleemid enamasti koos,» lausus Salu.
Salu sõnul teeb asjaolud sageli segaseks, et kolhoosiajal oli kõik selge, kuid paberid jäid vormistamata. «Või vastupidi, ehitise omanik vormistati külanõukogus väga kergelt. Ka endistest omanikest pärast võõrandamist tühjaks jäänud ehitis pidi arvel olema ja väga lihtne oli teha külanõukogu otsus, et maja kuulub kolhoosiperele.
Aga peres otsustati, et maja kirjutatakse minia või väimehe nimele, ning pärimisega on hoone võib-olla suguvõsast väljagi läinud,» tõi Salu näiteks.
Maa-ameti peadirektori asetäitja kohusetäitja Anne Toomi sõnul võib kohus sellisel juhul leida, et tegu on heauskse omanikuga, kes on kogu aeg teadnud, et vara oli tema oma.
Maa tagastamise puhul tekitab probleeme endiste kaartide puudus. «Hea, kui endised talukaardid on olemas, aga tihtipeale on need tehtud mitmeid aastaid enne võõrandamist, näiteks maa tagasi soovijad väidavad, et tegu on 1940. aasta kaardiga, aga tegelikult on kaart 1936. aastast, aga nelja aasta jooksul võidi ka tehinguid teha,» rääkis Toom.
Kaartidega on kõige keerulisem Setumaal ja Võrumaa lõunaosas, kus kaardid jäid Petseri arhiividesse. «Värska ja Mikitamäe vallas on päris palju tagastamisi tegemata, sest pole teada, kus maad asuvad. Kui külakogukonnas on enam-vähem teada, kus kellegi maa asus, siis lepitakse omavahel jaotus kokku ja tagastatakse nii,» tõi Toom näiteks.
Salu sõnul on ka juhtumeid, kus maa tagastati osaliselt, et hiljem tagastada ülejäänu, mille piirid kohe teada polnud, aga toimik asetati vallamajas riiulile, kus on lõpetatud asjad, ning unustati.
«Nüüd tulevad pärijad ja küsivad, et 30 hektarit tagastati, aga oli 50 hektarit, ja selgubki, et 20 hektarit on tagastamata või kompenseerimata. Või lõpuks leitakse kaart, mis tõestab, kus metsas mõni tagastamata lahustükk asus. Kui seda pole erastatud, siis saab veel tagantjärele tagastada,» tõi ta näiteid.
Salu sõnul kipuvad lahenduseta lood seisma ka see-pärast, et omavalitsus ei julge otsustada, kartes, et inimesed lähevad kohtusse otsust vaidlustama.
Salu sõnul on alati kõige parem lahendus, kui pooled jõuavad omavahel ilma kohtuta kokkuleppele. «Siis ei jää kellelegi okast hinge, aga kui otsus tuleb kohtust, siis tunneb üks või teine pool end puudutatuna,» lausus Salu.
Maareformitegijate seas räägitakse legendina lugu, kuidas maa pärast vaidlevad sugulased tulid maaametniku jutule. Vaidlesid kuni kell jõudis lõunasse ja tüdinud ametnik ütles, et tema käib nüüd lõunal ära, aga automaatselt keeras lahkudes oma kabineti ukse lukku. Kui tunni pärast tagasi tuli, olid vaidlejad kokkuleppele jõudnud.
Valdades ja ka linnades on probleem, et maareformiga tegelevaid ametnikke, keda reformi kõrgajal oli igal pool mitmeid, ei ole enam ametis või on alles jäänud ametnikule pandud hulk muid ülesandeid ja maareformiga tegeletakse viimases järjekorras.
«Näiteks Narva linn kirjutas hiljuti meile, et neil on üleval veel kaks või kolm tagastamist, kuid neil on sellega raskusi, sest enam pole pädevat ametnikku,» näitlikustas Salu.
Ida-Virumaal, Narva ja Narva-Jõesuu ümbruses ootab lahendamist suur segadus seoses tuhandete aianduskruntide vormistamisega. «Tundub, et seal on ehitisi, millel pole õiguslikku alust, aga ka sealne maa peab kellegi omandisse saama,» rääkis Salu. «Seal ei pruugi eraomandeid tulla, vaid neist tükkidest saab pigem munitsipaal- või riigimaa, millele tuleb hoonestusõigus seada,» viitas ta tohutu suurele tegemata tööle.
Kui maareformi alguses oli maa igas mõttes hinnas – peaasi, et tagasi saaks –, siis edasi hakkasid tagastamise taotlejad hindama rohkem metsi. Kuna maad võis vahepeal ka valikuliselt tagasi võtta, siis võetigi vaid väärtuslikke metsi ja põllumaade eest küsiti kompensatsiooni.
Selle tulemusel on kõikjale jäänud väheväärtuslikke maasiile. Salu ennustas, et mõni selline siiluke saabki kunagi viimaseks tükiks, mis reformitakse.
Kui hakati eurotoetusi maksma, läksid põllumaad hinda ja nüüd hinnatakse maa-ametnike tähelepanekute kohaselt igasugust maad ning püütakse viimasedki maatükid üles leida ja kätte saada.
Postimees/VES
