Enne ujumaminekut mõõdab Sirje Kiin alati oma kilpkonna-kujulise termomeetriga vee soojust (või külmust). Sirje Kiini foto
Madisonis, South Dakotas elavast eesti kirjandusteadlasest Sirje Kiinist on saanud kohalik kuulsus tänu tema ameeriklaste meelest kummalisele hobile – külmas vees ujumisele.
19. oktoobril ilmus kohalikus ajalehes Madison Daily Leader artikkel Sirje Kiinist, tema päritolust ja tema eluaegsest ujumisharrastusest.
Kui ajakirjanik Hermani järve ääres Sirje Kiini ujumist läks vaatama, oli õhutemperatuur seal vaid 48 F.
VES: Saan aru, et su ameerika sõbrad on su harrastusest hämmeldunud? Kas neile on uudiseks, et nii külmas vees ujutakse ja seda sealmail enne ette tulnud pole?
Ega ei tunta jah eriti seda külmas vees ujumise traditsiooni Põhja-Ameerikas, mõte, et külm vesi karastab, paistab siin võõras olevat, samuti on siin uudiseks meie jääauku või lumme kargamine pärast sauna.
Saunakultuur on üldiselt siinkandis tundmatu asi, ehkki näiteks Madisoni spordikeskuses on üks soe tuba, väidetavasti saun, aga see on nii leige, et sinna ei tasu küll minna, eriti mitte nüüd pandeemia ajal.
Pandeemia karantiin oligi põhjus, miks hakkasin sel suvel just järvedes ujuma, sest ujulasse enam viirusohu tõttu minna ei saanud.
Artiklist võis välja lugeda, et kasvasid üles liustikujärves ujudes, nii vist ikka päris polnud?
Ajakirjanik sai minust pisut valesti aru, ma ütlesin, et mõlemad järved, nii minu lapsepõlve kodujärv Viljandis kui ka minu siinne lemmik – Hermani järv (Järve maakonnas Lõuna-Dakotas) on jääaja tekkelised, liustike tekitatud, sügavad, külmade allikatega.
Kust on üldse su veearmastus ja ujumisoskus pärit ja kas oledki ujunud pidevalt terve oma elu?
Sündisin ja kasvasin üles Viljandis, lapsepõlvekodu oli nii järve lähedal, et kui aken lahti oli, kuulsin õhtuti voodisse ära, mida armunud paarid Viljandi järves paadis teineteisele sosistasid, vesi kannab ju häält eriti hästi edasi.
Mu isa oli kirglik kalamees, käisime õega tihti temaga kaasas nii kalal kui öistel eriti põnevatel vähipüükidel.
Isa pärandas oma kalakire edasi ka mu pojale, kes tegutseb nüüd Lõuna-Eestis kalakasvatajana.
Ujuma õppisin aga suhteliselt hilja, alles kuuendas klassis, kui ema pani mind kirja ujumiskursustele, aga sellest saadik olime lahutamatud: järv sai mu koduks, vesi oli minu element, veetsin järves lugematuid õnnelikke tunde.
Eriti meeldivad mälupildid on südaöistest ujumistest kuuvalgel.
Emal oli kombeks ütelda, et ma kasvasingi üles järves, kaldal käinuvat ma ainult magamas ja söömas.
Viljandis polnud tollal, 1960. aastatel basseini, nii et spordikooli ujumistreeningud toimusid Viljandi järves, iga ilmaga, olgu vesi nii külm kui tahes.
Talviti veeti meid bussiga Olustvere mõisasse, seal oli pisike sisebassein.
Võistlesin keskkooli ajal ujumises üle-eestilise spordiühingu Jõud koosseisus.
Tugevam olin rinnuliujumises, aga ka kompleksujumises sain mõne medali.
Uhkeim mälestus on ühest nn pikijärve ujumise võistlusest: meestel 7 km, naistel 4 km.
Kehatemperatuuri säilitamiseks määriti meid kokku hülgerasvaga, sest mingeid peeni märgkostüüme toona polnud.
On sul plaanis ka päris jääujumist harrastada ja mida soovitaksid inimestele, kelles külmas vees ujumise vastu huvi tekkis?
Ma ei ole jääujumist harrastanud rohkem kui ainult saunast jääauku hüppamist Kääriku järves, kui seal laagrites olime, aga mõte pole paha.
Nüüd, kus olen juulist novembrini iga päev järves käinud, on keha külma veega harjunud, sellest tekib lausa eufooria ja harrastus muutub sõltuvuseks.
Nii et kui keegi mulle sobiva jääaugu teeks, võiksin proovida küll, hea meelega.
Ameeriklasest abikaasa küll keeldub jääauku tegemast… Ta kutsub mind nagunii naljatamisi selle harrastuse pärast – hull eesti naine!
Ja kui vahepeal Sirje Kiin ujumisest juba loobus, sest Hermani järvele tekkis jää, siis 4. novembril raporteeris ta taas õnnelikuna oma Facebooki lehel (kuhu ta lisaks oma kauni aia fotodele ka oma ujumist jäädvustab):
“Uudiseid Tühirannalt: jää ja lumi on läinud, meil on jälle vananaistesuvi, ja võite arvata, mis mina siis teen – ujun taas järves!
Õhk oli 73F (23C), vesi 49F (9C). Ujusin kolm korda kolm minutit, sest vahepeal tulin veest välja kaldalt kostva kutse peale – Hermani järve pargi juhataja-haldaja John Bame peatus rannal ja tahtis minuga rääkida ujumisest, sest oli hiljuti lugenud Mary Askreni ajalehelugu minu kummalisest harrastusest ujuda külmas järvevees.”
Kärt Ulman
VES
