Vikipeedia kohaselt kantakse Punasesse Raamatusse teadlaste poolt kogutud koondandmestik haruldaste ja ohustatud liikide kohta, kus on märgitud vastavate liikide levik, uurituse aste, seisund jms. Redigeerimisel on ka Eesti trükise punane raamat.
Eestis on aga olemas teine „punane raamat“, mille andmed vastupidiselt sellele on kas eitatud või peidetud vaikimise saladuskatte alla. On mitu liiki, hõlmab punaste aastate tegelasi, tookordseid poliitikuid, julgeoleklasi ja koputajaid, kes on varjatud kaitse all. Osa neist on superkohanejatena osanud lülitada end praegusesse süsteemi. See kehtib eriti poliitikute kohta, kes on leiutanud endale erilised teened, mis kustutavad nende varema panuse. Sellest räägitakse vahel võrgulehtede kommentaarides, mida loomulikult pannakse väga pahaks. Pole siiski veel keelatud. Tuleb ka sellega arvestada, et nende aeg hakkab täis saama.
On kõige tähtsam jäädvustada nende väidetav suurpanus Eesti taasvabanemisel. Pole viisakas meenutada, et vabanesid ka teised N. Liidu nn vabariigid koos mõjupiirkonna riikidega. Et selle lähtepunktiks olid N. Liidu kaotus ”külmas sõjas” ja Moskva ning Washington. Tuleks ka meenutada, et kui nende eelkäijad 70 aasta eest Moskva abiga võimule tulid, ei halastanud nad vastupanuta kapituleerinud Eesti Vabariigi juhtkonna peale. Ei jälginud põhimõtet, et ”maaslamajat ei lööda” – mitte ainult ei löönud, vaid tihti ka tapsid.
Teine tähtis liik, kes tagas esimeste võimul püsimist, on julgeoleku esindajad, kelle ülesandeks oli likvideerida vastupanu. ENSV julgeolekujuht 1982-90 Karl Kortelainen jätkas karjääri Moskvas. Tema järglane Rein Sillar, kes osales 1991. aastal KGB likvideerimisel, rahustas kõiki endisi KGB kaastöötajaid: „Mitte iialgi, mitte mingisugustel asjaoludel ja mitte kellelegi me neid nimekirju ei anna. See pole ametkondlik kapriis, vaid eesti rahva huvides“ (Eesti Ekspress 30.08.1991). Tema vana „aupaiste“ pole palju kahanenud, ikka küsitakse viisakalt tema arvamust. Näiteks spioon Herman Simmi kohta, mispuhul ta kuulutas; „Te ei saa kunagi teada, kas Simm oli KGB-s“. Tema sõnul on Eestis omal ajal KGB-s tööl olnud üle tuhande inimese (Eesti Päevaleht 24.09.2008).
Pole olnud erilist huvi endiste KGB tipptegijate karistamiseks. Vassili Riis oli kõigile nähtav, aga tema protsessi venitati, kuni surm selle lõpetas. Tšekist Idel Jakobson, kes saatis sadu eestlasi surma, veetis oma vanaduspäevi rahulikult Lasnamäel. Kui keegi kodanik helistas kaitsepolitseile, oldi üllatatud. Alles siis hakati koguma materjale, mida oli tohutult, selleks kulus palju aega, kohtu alla andmisega ei kiirustatud. Kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl arvas portreefotot Idel Jakobsoni hiilgeaegadest vaadates: “Sümpaatne inimene, lõua otsas väike naerulohk. Mitte ei arvaks, et massimõrvar” (Eesti Ekspress 01.11.1996). Surm lahendas järgmisel aastal selle probleemi.
1995. aastal vastu võetud seadusega oli KGB-ga seotud isikutel võimalus pääseda ”punasesse raamatusse”, mis kindlustas nende isiku ja tegevuse salastamise, kui nad andsid end üles kaitsepolitseile. Pikema vaheajaga avaldati osa nimesid, kes seda polnud teinud. Nende hulgas oli julgeolekuanalüütikuna esinenud Aare Raid, kelle suu sulges KGB-mineviku paljastamine. Tavalise ülbusega käitus kirjanik Uno Laht, kelle minevikujulmustest julgeolekus rääkisid ohvrid, aga see oli nagu vesi hane – ja õigusmõistjate selga. Ei tähendanud ka väljaheitmist Kirjanike Liidust. Sama turvaliselt tundsid end need isendid, kes kuulusid hävituspataljonlaste liiki, näiteks Endel Sõgel – ta sai jätkuvalt loomingulist toetust. Samuti Arnold Green, kes koguni pälvis elutöö preemia, kuna ta olevat teinud ka midagi positiivset.
Salastatud on ka KGB-käsilaste, spioonide ja koputajate panus. Eksisteerivad andmed loetakse mittepiisavateks. Ilmekaks näiteks on Juhan Tuldava ”põgenemine” Rootsi, kus ta kritiseeris N. Liitu ja astus Eesti Üliõpilaste Seltsi. Kui ta pärast paljastamist põgenes tagasi, ei saadetud teda Siberisse, vaid temast sai Tartu Ülikooli õppejõud. Kas teisi selliseid ”põgenikke” N. Liidust on koheldud samal kombel? Ükski Lääne kohus poleks kahelnud, aga Eestis polevat tõendeid.
Rahva õigustahte vaigistamiseks katsutakse näiliselt välja rookida ühte liiki: küüditamisega seonduvat umbrohtu, aga ka sel lastakse edasi kasvada, viivitades ja lootes loomulikule närbumisele. Sel kombel lahendati Arnold Meri kohtuasi. Kaitsepolitsei andmetel elas Eestis 1997. aastal 807 küüditajat (Sõnumileht 21.05.1997).
Eesti pole just erand, sest sama tendents kehtib väheste eranditega kõikides NSV Liidu võimu ja mõju alt vabanenud riikides. Ajupesuga süsteem kestis liiga kaua, nii et neil, kes pidanuksid puhastust läbi viima, on tihti endal luukered kapis. Seepärast jääb see täitmatuks sooviks, millest võib siiski rääkida. Nii on ka inimsusevastaseid kuritegusid, aga kus on kurjategijad?
Vello Helk
