Eesti riigi peamine eesmärk majanduse vallas peale taasiseseisvumist on olnud Lääne-Euroopale järele jõudmine. Oli meil ju meeles mõlkumas asjaolu, et enne Teist maailmasõda oli Eesti majandus pea samal järjel Soomega, mis omakorda tähendas võimalust, et Eesti oleks võinud iseseisvuse kestes olla 1990-ndate alguses inimeste elatustasemelt Soomega võrdväärne riik. See oleks tähendanud Lääne-Euroopa riikide tugevas keskmikus olemist. Kas see nii oleks ka olnud, seda me ei saa tagantjärele öelda, kuid eeldused selleks olid olemas. Kuhu me aga oleme majandusliku arengu osas nüüdseks jõudnud?
2000-ndate keskpaigas oli Eesti majanduskasv Euroopa riikide seas esirinnas ning Eesti edenes jõudsalt oma majandusarengu tasemega Lääne-Euroopa riikidele järele. Kui veel 2001. aastal oli Eesti sisemajanduse kogutoodang inimese kohta 35% Euroopa Liidu praeguse 28 liikmesriigi keskmisest, siis 2004. aastal oli see jõudnud 41%-ni ning 2007. aastal 51%-ni. Kuid alates sellest ajast pole Eesti majandus Lääne-Euroopale enam rohkem järele võtnud.
2000-ndate aastate kiire arengu puhul tuuakse tihti välja laenamise suurt mõju, mille najal majanduskasv püsis ning mis lõpuks päädis laenumulli lõhkemisega 2008. aastal. Siiski võime öelda, et laenumulli suur mõju oli vaid selle majandustsükli viimasel paaril aastal. Enne seda toimus majanduse ümberstruktureerimine, kus alustasid paljud uued tegevusharud, mis said hoo sisse sisemaise nõudluse mõjul. Samuti avaldasid majanduse kasvule suurt mõju Eestisse tehtud välisinvesteeringud, mis suures osas tegelesid allhanketöö korras välisettevõtetele vajaliku toodangu tootmisega. Samuti oli veel 2000-ndate esimesel poolel transiidisektori õitseaeg, sest vanad sidemed Venemaaga toimisid ning Venemaa Soome lahe äärseid sadamaid polnud täies mahus veel välja ehitatud.
Kuna 1990-ndatel oli suur puudus uutest elamispindadest ja ärihoonetest, siis 2000-ndatel ja eriti kümnendi keskpaigas hakkas õitsema kinnisvaraarendus. See muidu võrdlemisi konservatiivne ning jäik tegevusvaldkond võimaldab ettevõtlikel inimestel laenuraha kaasabil oma investeeringu tasuvust väga kõrgele tõsta ning seetõttu pöörasid Eestis ka väga paljud tööstusettevõtted oma tähelepanu kinnisvarasektorisse. 2008. – 2010. aasta majanduslanguse ajal said paljud selles osas kõrvetada, kuid see ei ole siiski vähendanud kinnisvarasektori atraktiivsust Eesti ettevõtjate seas.
Selliselt oleme jõudnud olukorda, kus Eesti tööstus põhineb peamiselt allhankel ning välismaises omanduses olevatel tehastel ning Eesti enda ettevõtjad tegelevad väiketootmisega siseturu jaoks. Kui Eesti tahaks majanduslikult Lääne-Euroopale järele jõuda, peaks Eesti netoekspordi tase tõusma. Selleks on vaja tõsta toodete ja teenuste eksporti ning kodumaise toodangu tarbimise kasvu.
Välisturule minekuks ei ole tihtipeale piisavalt oskusteavet aga ka kapitali, millega oskusteabe kaasamist rahastada. Nii ongi Eesti peamisteks väljaveoartikliteks masinad ja seadmed, mida toodavad siin Lääne ettevõtete tütarettevõtted ning Vene transiidiga seotud kemikaalide tootmine. Teenindussektoris toob eksporditulu turismindus, mis on küll eestlaste teenindada, kuid näiteks Tallinna suurimad majutusasutused on välismaalaste käes ning sellest tulev ettevõtlustulu läheb välismaale.
Kuid netoeksport on vaid asja üks külg, kuidas riigi majanduslikku jõukust kasvatada. Teine pool on ettevõtlustulu teenimine, mille baasil saaksid ettevõtted ja ettevõtjad oma tegevushaaret laiendada. Väga paljudes tegevusharudes on välismaised ettevõtted Eesti turul domineerival positsioonil – telekomisektoris lausa 100%, panganduses 94%, toiduainete tööstuses üle 50% on välismaiste ettevõtete käes.
Eestlane armastab kodumaist toodangut, kuid ka siin tihtipeale ei mõelda, et paljudes sektorites, eriti, mis puudutab jaetarbimist, rändab omanikutulu välismaale ning eestlastele jääb töötaja roll. Piimanduses on Eestis suurelt Soome kapital (Valio), lihatööstuses Soome ja Rootsi kapital (HKScan) ning maiustuste tootmises Norra kapital (Orkla). Nii läheb Kalevi maiustuste, Talleggi kanamunade, Rakvere viinerite kui ka Alma piima tarbimisest tulenev tulu välismaistele ettevõtjatele. Eestlastele jääb palgatöölise roll.
Mis on selle olukorra tagajärjed Eesti jaoks ja kuidas seda saaks parandada, sellest räägime juba järgmistes artiklites.
Rait Kondor,
Kodumaa Kapitali Hoiulaenuühistu juhatuse esimees
