Arved Sulele (1946–2014) mõeldes
Ilmselt ei vaidle keegi vastu, et Eesti küla on püsinud ja püsib tänagi selle elanikel. Kuna meie külad elanike arvult väikeseks jäänud, siis on igal inimesel, kes veel maal aastaringi elab, nagu mingi suurem missioon kanda. Tänu külades alaliselt elavatele elanikele on vaid suvel maale tulevatel inimestel üks kindel tugi, et meie maakultuur ikka püsib päris tugevana. Oleme selles mõttes rikas rahvas, sest pärast 1990. aastatel tehtud maa endistele omanikele tagastamise on paljud linnas elavad eestlased saanud maaomanikeks.
Loomulikult see maade tagastamine ja just nende suhteliselt väikesteks maalappideks jagamine kõigi pärijate vahel ei vastanud enne teist maailmasõda valitsenud põhimõtetele, aga peale paari aastakümmet hakkab siin olukord mõnes mõttes iseenesest mingisse süsteemi vajuma. Elu ise kontrollib, millised kooslused ühes või teises piirkonnas on elujõulised ja millised paraku ei kujune elujõuliseks, vaatamata isegi ajakirjanduses tehtavatele reklaamidele.
Meie küla on Eesti mõttes üks keskmise suurusega küla, kus elanikke kolmekümne ringis. Kui 1990ndatel endise heal järjel olnud sovhoosi varad ära jagati ja erastati, siis tekkis mingil hetkel tunne, et ega sel külal enam pikka pidu ole. Kõik tundus nii lootusetu, sest esialgu suure õhinaga omanikuleiba proovinud vanemad inimesed ei leidnud riigilt ja ümbritsevatelt loodetud tuge ning neil oli ikka väga raske selle aja metsikus kapitalismis paari loomaga läbi lüüa. See oli veel aeg, kui meile tulnud kuritegelikud rühmitused öösiti linna bensiinijaamades automaatrelvi kasutades lahinguid pidasid. Selles keskkonnas pidi hakkama saama põllumees, kel ehk olidki teatud oskused varasemast ajast, aga mitte just paljudel polnud seda julgust hakata laenatud raha peal ise suuremat tootmist looma.
Meie küla näitel võiks kirjutada Eesti põllumajanduse mikroajaloo, kus oma koha leiaksid erinevad mehed, kelle saatuse- ja tegemiste kirjelduse kaudu oleks võimalik päris hästi näha Eesti lähiajaloo suuremaid arenguid.
Kui vaadata meie külas tegutsevate meeste galeriid, siis on see tõeliselt kirju. Meie küla meestena saab arvestada nii kunagist Ülemnõukogu juhatajat, kelle juhtimise ajal 1988 novembris võeti vastu meie taasiseseisvumise jaoks ülioluline akt, mis kuulutas Eestis vastuvõetud seaduste ülimuslikkust suure impeeriumi poolt vastuvõetud aktide ees.
On mitmeid haritud põllumehi ja kõrgema haridusega insenere muudelt aladelt, kes on oma oskustele toetudes eluga hakkama saanud uuemalgi ajal.
Kuid paraku leiame traagilisigi lugusid, kus mõned mehed olid selgelt sedavõrd harjunud elama selles eelmises süsteemis, et nad paraku ei kohanenud uutes tingimustes. Ühele mehele sai saatuslikuks kollektiivmajandi juhtkonnas kõrgel kohal istumine, mis ta nii sügaval veres oli, et uutes oludes puudus tal tahe midagi ise teha.
Pole saladuseks, et peamiseks külameeste ridade harvendajaks on viin, millest oma hädadele esialgu abi otsitakse ja mis oma suure jõuga paljud mehed siis lõpuks ikkagi uputab. Siin pole isegi vahet, kui tähtsat või vähem tähtsat ametit mõni mees elus pidanud. Lõpp on kõigil enam-vähem sama hirmus.
Eesti elu maal on alati karm olnud ja linnas ei taha ametnikud tänaseni aru saada, et see karm elu ongi paljudelt inimestelt maal nende tööjõu röövinud. Seetõttu asjaolu, et just maapiirkondades on paljud mehed invaliidistunud ja elavad riigilt saadavast pisikesest tervisepensionist, on objektiivne. Eks selline olukord on keeruline neilegi, kes tahaksid täna maal mingit tootmist arendada, sest nendel inimestel on samas jälle keeruline leida endale häid töötajaid, kes suudaksid uutes oludes töötada. Meie sotsioloogid võiksid enam uurida maaelu tavalise inimese tasandil ja mitte piirduda vaid arvude kokkulöömisega või arvude keerulistesse valemitesse asetamisega.
Kui vanast ajast peale on levinud selline ütlus, et igas vallas (aga ehk külaski) peab olema oma küla veidrik, siis eks meiegi külas on leidunud neid mitu, kes sellele kohale sobiksid. Meie külas on traagiline näide mehest, kes murdus vaimselt nõukogude aja lõpus liigselt töötades ja sellest, et ta perestroika aja tuhinas püüdis oma talus endale tootmist rajada vanale süsteemile.
Mees oli nimelt majandis universaalne autojuht, kes vedas nii kaupu kui inimesi. See mees rajas sotsialismiaja lõpus kodutallu lauda lootuses, et temal pole oma loomade toitmiseks eriti investeerida vaja, vaid seda loomatoitu pidi tema arvates endise „süsteemi mälestusena“ sööta vedav autojuht nii palju ikka saama enda jaoks kõrvale panna, kui tema loomade jaoks oleks tarvis. Selline majanduslik perpeetum mobile kukkus loomulikult uuel ajal läbi ja kokku kukkus ka selle vaese mehe maailm ning psühhiaatrid pidid selle mehe oma hoole alla võtma, andmata paraku mingeid helgeid lootusi pikemaks tulevikuks. Seda kurba lugu meenutades meenub vana ütelus, et veepiisas kopeerib end ookean, sama võib öelda, et see pool sajandit, mis Eestil tuli elada teises maailmakorras, oli ikka omamoodi hullumeelne küll.
Kuid vaadates meie tänaseid külasid, tuleb tunnistada, et me saame arvestada just selliste inimestega nagu meie külades täna elavad ja paraku linnainimesed, kes püüavad leida aega, et olla oma esivanemate kodukohtades ja hoida oma tööga neid kohti korras, aitavad kindlasti meie maaelule positiivselt kaasa, aga maaelu suunda hoiavad ikka kohalikud ja alalised elanikud.
Meie küla on vana küla, mille peremehed alates 19. sajandi lõpust enda maad mõisnikult vabaks ostsid. Vaatamata poolele sajandile, mis igasugust eraomandit nagu ei sallinud, ei ole küla omanike ring kuhugi kadunud. Seetõttu suhtlevad kunagiste maad päriseks ostnud peremeeste järglased omavahel ikka nagu vanad naabrid, kel omavahel nagu mingi eriline küünarnukitunne, kus elatakse ikka oma küla elu koos.
Eelmise aasta novembri lõpus lahkus traagilistel asjaoludel meie naabrimees Sule Arved. Kuigi naabritalu pidamine olnud ikka tema õe õlul, oli Arved Naistevälja küla jaoks väga oluline inimene. Tal oli esiteks alati aega ja temalt sain ma ikka teada, mis külas juhtunud oli, kui pidin vahepeal linnas olema. Kogu Arvedi elukaar möödus väikeste vaheaegadega meie külas.
Kui kunagi sai Arvedilt küsitud, mida mäletab ta meie küla kunagise eduka kooli loost, siis oli tema vastus tore. Ta teatas nimelt, et oli selle võimude arvates liialt väikse kooli viimane õpilane. See külakool jäigi Arvedi hariduse lõppjaamaks, aga tuleb tunnistada, et vaid mõni pahatahtlik võis Arvedit rumalaks pidada.
Vahel pani lausa imestama, kui säravamalt ja väikse vimkaga ta vaatas seda maailma. Ühte ta ei sallinud, see oli inimeste pahatahtlikkus ja labasus-õelus. Tähelepanuväärne oli Arvedi oskus vaadata loodust ja tunda meid ümbritsevat piirkonda. Rattaga sõitis ta kevadsuvel ja varasemal sügisel ümbruskonnas ringi ja tema teadis tõesti kõike, mis meie lähemas ümbruses sünnib. Ta fikseeris enda jaoks sellegi, mida teevad meie ümbruses pesitsevad linnud. Nii kontrollisin minagi meie talu kurgede uudiseid aegadel, kui olin pikemat aega linnas olnud. Arved teadis alati vastuseid minu küsimustele, sest temal oli looduse vastu siiras huvi.
Nüüd, kui Arvedi lahkumisest on möödas juba enam kui pool aastat, hakkavad meie küla inimesed üha sagedamini oma jutus mainima, et tunnevad temast puudust. Järsku saab külarahvale selgemaks, et nii nagu looduses ikka, on igal olendil sageli väga oluline koht täita, mille tähtsusest saame aru alles siis, kui see märkamatu oluline liige kaob.
Kui kunagi oli külameestega jutuks siinkandis palju teinud ühismajandi kuulsast juhist, siis paraku pean tunnistama, et selle mehe tegemisi ei meenuta kohalikud inimesed omavahel rääkides enam eriti sageli. Kuigi meie küla rahvas otseselt küll ei kiru omaaegset selle kandi valitsejat (sovhoosi direktorit), kes oma võimu kaudu sai tegelikult paljutki suunata. Näiteks otsustas sovhoosi direktor isiklikult sellegi üle, milliste hoonete katuseid hakati majandi poolt parandama ja kui „mõni hoone nimetati direktori poolt kulakute omaks“, siis ei saadetud töömehi katust parandama ja täna pole nendest hoonetest loomulikult enam midagi alles.
Arved oli eluaeg majandis lihtsa töö tegija. Ta oskas hästi loomade eest hoolitseda ja ehk isegi nendega kuidagi omamoodi suhelda. Aga oli olemas üks valdkond, kus Arved oli väga osav. Kui täna hakkab keegi meie külas puid riita laduma, siis kindlasti meenutavad nad kohe Arvedit, sest tema oli tõesti väga osav puuriitade laduja. Arved ise ei lugenud seda oskust millekski eriliseks, kuid seda ta tõesti oskas. Ta oli pedantne korraarmastaja, seetõttu oli Arvedile elamiseks antud aeg süsteemina väga raskelt talutav.
Arved tuleb meile sageli meelde seetõttugi, et tema ei kartnud kunagi oma kätt juurde panna ja aidata külas kõiki naabreid, kui neil mingid tööd pooleli olid. Eriti meeldis talle midagi koos teha. Kui inimesed midagi koos teevad, siis on nad ikka positiivsed ja ju ta seda soojust ja heatujulisust vajas. Paraku on tõsiasi, et kui Eesti külast kaob täna mõni oluline mees, siis see annab end tunda kogu küla elus.
Nüüd, kus meie küla Arved laob uhkeid puuriitasid juba unustuse jõe teisel kaldal – siis meie meenutame teda sooja sõnaga ja meie ei teagi, kes suudaks tema kohta meie külas täita.
Tuleb välja, et tema oli meil asendamatu mees. Oleksime seda võinud Arvedile ehk enne tema lahkumist öelda, aga nii see kord juba on, et saame targemaks ikka taganjärgi.
prof Peeter Järvelaid