Jah, see on kuusk, vastlakuusk, Tallinna Raekoja platsil. Ehitud punaste paberist roosidega (mis kahjuks mustvalgel pildil pole eriti hästi näha) ja uut kasvu kuulutav. Nii tehti ka aastal 1522 ja nii tegi tänava Vanalinna Selts eesotsas kunstiajaloolase Jüri Kuuskemaaga. Foto: Riina Kindlam
See oli üks imeline päev. Selline, millest lapsed unistavad ja mis Põhja-Ameerika lastel tihti täide läheb: et lumi on kõik ära sulanud ja muru jälle väljas, kui ärkad hommikul ja näed, et öösel on toonud “lumetorm” talve täie (suusatatava) lumekogusega tagasi. Igal juhul oli Tallinnas ühekorraga nullist 17 sentimeetrini taas jõutud. Vastlapäevaks, kui on vaja liugu laske – kujutate ette?! Hommikul jäi kelk kogemata koju, viisin selle ise hiljem linna, et lapsed saaksid pärast tunde Hirvepargi nõlvadel kelgutada. Koolis hernesuppi ei olla pakutud, küll aga jagus kõikidele vastlakukleid.
Just tänu kelgukulleri teenuse osutamisele sattusin ma ka puu peale. Ta oli Rae apteegi poolses platsi otsas ja talle oli kinnitatud järgmine kiri:
“Vastlapäev oli talveaja viimane päev, mil võis vabalt süüa-juua kõike head-paremat enne järgnenud tuhkapäeva. See tähistas suure paastu algust, mis lõppes alles Jeesus Kristuse ülestõusmispühal.
Tallinna kaupmeestesellide, Mustpeade vennaskonna määruses aastast 1522 on kirja pandud, millised neli meest pidid vennaskonna majas kuuse oma õlgadele võtma ning pidulikus protsessioonis tantsu ja muusika saatel Raekoja platsile viima. Kroonikakirjutaja Balthasar Russow on vastlakuuse rituaali kirjeldanud järgmiselt: “… panid nad suure kõrge kuuse, palju roosisid küljes rippumas, suure turu peale püsti…” Talvise aja tõttu ei saanud mainitud roosid olla ehtsad, vaid küllap kangast ja paberist.
Kaarlikese lasteaia lapsed meisterdasid sea sääreluu puudumisel vastlavurrid nööbist ja nöörist. Vanasti oli eesmärk teha endale kõige võimsama heliga vurr; see tõmmati hooga undama. Oi, mida kõike vanal ajal usuti! Näiteks, et kui hästi vurritada, kasvavad sead laudas tugevaks, terveks ning sirgete jalgadega – äkki parandab ka vurritaja säärejooksu! Lastele on aga see siiamaani lihtsalt tore mänguasi. Katoliku aja mälestusena on eesti vastlakommetes püsinud kesksena sealiha ja eriti seajalgade ja hernesupi söömine ning sealt need luud, millega ka ennustati: “Söödud kontidele pandi nimed juurde ja kutsuti siis koer tuppa. Kelle kondi koer välja valis, see sai mehele.” (www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-vastlapaev.php) Küllap ennustati muudki, mille peal püsis kevadine ootus ja lootus. Foto: Kaarli Kool
Kui linnades korraldati vastlakarnevale, siis eesti talupojad tegid õlgedest, puust ja vanadest riietest vastlapuusliku, Metsiku. Too kanti ööpimeduses “teise saksa maa peale” või metsa puu otsa. Selle viguriga kehastati vana ja halva väljaminemist, “et vili, põlluvili ja lina hästi õnnestuksid.” Seajala konte kasutati tuleviku ennustamiseks.
Nüüdisajaks on vastlapäeva karnevalilikust kombestikust säilinud vaid jääl liulaskmise tava. Liulaskmine pidavat soodustama lina ja naiste juuste kasvu. Süüakse vahukoorega kukleid, kuigi vanasti eelistati rasvaleiba. Head tähistamist!”
Jüri Kuuskemaa ja Vanalinna Selts”
Küll turistidele, (keda on pidevalt vanalinnas omajagu), võis olla mõistatus, miks küll on märtsis püsti selline kuusk! See kord oli aga puu otsas rippuv seletus vaid eestikeelne…
Riina Kindlam
