Olen oodanud Eesti ajaloolaste seisukohavõttu kahe saksa päritolu Eestis töötava ajaloolase arvamustest mitme Eesti ajaloo võtmeküsimuse kohta. Nüüd tegi seda Toomas Karjahärm viisaka kriitikaga (Sirp 15.10.) Ta refereerib Brüggemanni ja Mertelsmanni mõttevahetust „Mis teeb Eesti ajaloo maailmale huvitavaks?”. Brüggemann kirjutab üldistades, et „eksklusiivsust taotlevad rahvuslikud narratiivid” pole maailmale huvitavad, nendega pole suurt midagi pihta hakata. Mertelsmann seevastu arvab, et rahvuslik ja regionaalne ajalookirjutus jäävad koos rahvuslike traditsioonide, kooli, mõtlemisviisi ja ajaloost kirjutamise eripäraga ka tulevikus domineerima ning transnatsionaalsusest, mis võib-olla on mööduv moeröögatus, ollakse tegelikult veel üsna kaugel.
Mõlemad ajaloolased on seisukohal, et rohkem tuleb uurida sotsiaal- ja argielu, seda, kuidas inimesed elasid ja ka võõrvõimu all õnnelikud olid. Karjahärm on neid ajaloo-uurimise aktuaalseid küsimusi vaadelnud oma raamatus „Oleviku minevikud” (2010) ja paneb kirja mõned mõtted.
Tema arvates on „huvitavus” hinnangulise kategooriana ajaloouurimise väärtustamisel äärmiselt subjektiivne mõõdupuu, mis pigem kuulub emotsionaalsete hoiakute kui akadeemilise ajalooteaduse valdkonda. Oma sisult pole Eesti ajalugu põhimõtteliselt vähem huvitav kui Saksamaa või Prantsusmaa ajalugu ja miski ei kõnele selle vastu, et Eesti ajalugu on unikaalne ja iseväärtusega ajalugu, mis väärib uurimist tema enese, mitte mingit muud ajalugu näitlikustava näidisjuhtumina.
Rahvusvahelises globaalses „ajalooruumis” teevad ilma suurriigid ning õhtumaa serval asetseva Eesti nagu ka tema väikeste naabrite ajalugu on perifeerne nähtus, mida paljud peavad vähetähtsaks. Mõned, ja mitte üksnes Venemaal, arvavad, et eestlastel puudub „oma”, s.o iseseisev ajalugu; on ju nad lühikest aega olnud iseseisvad (sedagi juhuse ja suurriikide tahtel) ja seetõttu kuulub nende ajalugu neid koloniseerinud riikide ajaloo juurde. Siin ilmneb traditsioon rahvaste jagamiseks ajaloolisteks” ja „mitte-ajaloolisteks”, kuigi seda tänapäeval avalikult ei tehta ja kuulutatakse pigem eufemistlikult kõigi liikmete (formaalset) võrdsust ja igaühe panust ühisesse Euroopasse.
Venestamist käsitavad mõned uurijad ühepoolselt kui keskuse poliitikat ääremaade (mittevene rahvaste) suhtes. Kuivõrd vene kõrgete ametikandjate sõnavõttudes venestamisest otseselt ümberrahvustamise mõttes ei esine, siis tehakse kergekäeliselt järeldus, et venestamist polnudki, jättes kõrvale venestamise objektide, s.o mittevene rahvaste reaktsioonid ja arvamused, kes tajusid emakeelse algkooli likvideerimises valitsuse assimileerimistaotlusi, surmaohtu rahvuslikule eksistentsile. On pandud ette loobuda terminist „venestamine” kui ebateaduslikust ja raskesti defineeritavast (kui pole nähtust, siis pole ka seda märkivat terminit), mis on juurdunud Vene riigi kunagiste ääremaade rahvaste rahvuslikus teadvuses ja historiograafias.
Karjahärm ei taha öelda, et selline ümberhinnang on imperiaalne vaatepunkt, see kõlaks liiga halvasti ja süüdistavalt. Kuidas saab aga käsitada rahvuslikke liikumisi lahus valitsuse ääremaade poliitikast ja reformidest, mis rahvuslikku edenemist (emakeelset haridust, kultuuri, omavalitsust jne) soodustasid või takistasid? Ohvrinarratiivi absolutiseerimisega kaasnev „ühedimensiooniline vaateviis”, asendatakse nii teise ühedimensioonilise vaateviisiga, s.o valitsuskeskse narratiiviga.
„Venestamine” ei peaks ilmtingimata tähendama venestumist, s.o. venelaseks muutumist, vaid venepärastamist ehk venepäraseks tegemist. Aleksander III reformide tagajärjel muutus Balti provintside elu tunduvalt venepärasemaks, kuigi samal ajal ka eestipärasemaks, kas või seoses linnade eestistumisega. Seetõttu ei näe Karjahärm mingit ratsionaalset põhjust loobuda sõnast „venestamine” nii rahvuslikus kui rahvusvahelises historiograafias.
Mõisted nagu „ajalooteadvus”, „ajalookultuur”, „ajalooline identiteet”, „kollektiivne mälu” on seotud rahvusliku teadvusega. Ajalugu produtseerib lugusid, mille tuum väikerahvastel on kultuuris, Villem Reimani sõnul nende kilp ja mõõk. Et ajaloolasel on enamasti rahvuslik vaatenurk, oma „ainuõige” nägemus oma rahva mineviku episoodidest, märkab iga professionaal. Ühine ajalugu kui etnose enesekirjeldus oli ja on nii suur- kui väikerahvastel kokkukuuluvuse peamisi tunnuseid.
Karjahärmi arvates ei pea enamik eesti ajaloolasi oma kodumaa ajalugu näidisjuhtumiks, mida saab „müüa”, nagu ütleb Mertelsmann, vaid ikka „pärisajalooks”. Ei kirjutata, et ülejäänud maailmale huvitav olla ja meeldida. Oma ajaloo konstrueerimisel tuginevad eestlased kogemuslikult põlvkondade praktikale, rahvuslikule mälule ja väikerahvalikule defensiivsele enesetunnetusele, mis välismaalastel Eesti mineviku osas puudub.
Need üksikud nopped tema pikast lugemisväärsest artiklist panevad mõnegi asja korralikult paigale.
Vello Helk
