Olen jälginud TEA entsüklopeedia ilmumist ja kritiseerinud mõnda tendentsi (VES 23.04. & 30.07.2009). Eriti pagulaste biograafiates veel tihti esinevat mõistet ”emigreerus”, mis eeldab vabatahtlikku lahkumist. See nõukogude ajast pärinev mõiste on väga sügavalt juurdunud. Isegi Võsu rahva kannatuste kirjelduses (VES 29.10.) kasutatakse seda tihti põgenike kohta. Ei panda tähele, et selle kasutamine vastab mõne Moskva ajaloolase hoiakule küüditamise suhtes, mida nad nimetavad evakueerimiseks.
Panin lisaks küsimärgi Hendrik Alliku biograafiale. Kuidas saab Eesti Vabariigi poliitvang olla ”Eesti partei- ja riigitegelane”`. Kas pole mingit vahet Eesti Vabariigi ja ENSV vahel? Küsisin ka ”kus on kasutajate silmad?” Need on lõpuks avanenud. TEA entsüklopeedia üldiselt asjalikus tutvustusartiklis kirjutab Küllo Arjakas muuseas (Eesti Ekspress, Areen Online 15.11.):
„Pigem jääb mõni sisulisem küsimus – nii näiteks on Hendrik Allik (1901-1989) tunnistatud “Eesti partei- ja riigitegelaseks”. Parteiga (EKP) saab nõustuda, aga vana bolševik Allik kui “Eesti riigitegelane”? Kuna Eesti NSVd ei saa pidada riigiks, siis tuleks sellistele tegelastele leida sobivam üldistus. Jaak Allik (1946) on samas “Eesti poliitik, teatrijuht, lavastaja ja kriitik”. Jällegi see ENSV küsimus – ehk oleks Jaagule sobivam “ENSV ja Eesti…”? Kindlasti nõuab selliste tähendusrikaste nüansside nuputamine aega ja korduvaid arutlusi, mis aga ei haaku pingelise ilmumisgraafikuga.“
On ka positiivseid uudiseid. Sain TEA toimetuselt vastuse – lubati olla tähelepanelikum. Juhtisin muuseas tähelepanu ENSV ajal sisserännanute nimetamisele ainult Eesti tegelasteks. 4. köites on esimeste hulgas Vitali Belobratsev, ”vene rahvusest Eesti ajakirjanik”. Ka Irina B. on ”juudi rahvusest Eesti kirjandusteadlane ja tõlkija”. Nad on küll paigale pandud, aga Venemaalt pärit Mikhail Bronštein on ikka ”Eesti majandusteadlane”. Ükskõik kui kaua saksa perekonnad on olnud Eestis, jäävad nende esindajad baltisakslasteks. Oleks vaja vastavat mõistet venelaste kohta.
Pole alati lihtne leida tabavat iseloomustust. See kehtib eriti poliitikute kohta. Liiga laiahaardeliselt on paljud, kes ainult nuusutanud Riigikogu õhku, ”riigitegelased”. Võiks piirduda sõnaga ”poliitik”, nagu Ado Anderkopi biograafias. Samad probleemid esinevad vanas Eesti biograafilises leksikonis, kus ta on ”poliitikategelane”, millist mõistet on palju kasutatud. Nii Konstantin Päts kui Jaan Tõnisson on kõrgemal tasemel, nende juures seisab ”riigimees”. 1940. aasta täiendusköites lisandub kolmas ”riigimees” – Kaarel Eenpalu.
”Tegelane” on hea laiahaardeline mõiste, mille alla mahub palju. EE 14 (Eesti elulood, 2000) nimetab Hendrik Allikut: ”EKP ja riigitegelane, Olga Lauristini abikaasa”. Viimane on aga palju vägevam: ”riigi- ja ühiskonnategelane”, tema esimene abikaasa Johannes ”riigitegelane ja kirjanik”. Hjalmar Mäe on ainult ”poliitik”. Nii on TEA toimetajatel veel palju peamurdmist. Loodetavasti õnnestub neil edaspidi vältida võrdsusmärki Eesti Vabariigi ja nõukogude aja (ENSV) vahel.
Eestis jätkub diskussioon rahvusluse teemal. Aeg läheb edasi, üha ilmekamaks on ajast mõjutatud rahvusluse probleemid. Noorematel pole taustaks Vabadussõja läbi teinud, vaid enamikus okupatsiooni tingimustes laveerinud vanemad. Nende rahvuslus saab loomulikult teise värvingu, mida vanad ei tohiks pahaks panna. Kujundamist saavad aga mõjutada endise süsteemi esindajad.
Selle kohta kirjutab üks minu Eesti kontaktidest, et taasiseseisvumine on endaga kaasa toonud rakenduseta inimesi. Neid pole nii palju, et ohtu kujutaks, küll aga kaduma läinud energiat. Sest tavaliselt on nad teenekamad, ausamad ja harituma vaimuga. Kibestamine, ka moraalselt põhjendatu, laostab ajukasvajana inimest. Ta hakkab igas suunas kividega pilduma, ka oma senistele tõekspidamistele. Näiteks irvitasid mõned neist tänavu juba laulupidude jätkamise, rahvuslipu juubeli, Vabadussõja samba ja selle suurejoonelise avamise üle – kuna praegune valitsus seda kõike toetas. Just nagu pidanuks nende meelest valitsus need ära keelama! Need rongilt mahajäänud süüdistavad nüüd mitte üksnes valitsust, vaid juba kogu rahvast, Tuleb aga seda arvestada, et rahvas taotleb igal valimisel ju paremat, aga tema arusaamine olukorrast sõltub tema (ühiskonna) arengutasemest, mis sõltub omakorda kooliharidusest, massiteabest ja –kultuurist, mille korraldamine on valitsuse käes. Kas on iga valitsuse huvides valgustada erapooletult olukorda – või on hoopis kasulikum seda ilustada? Süüdistada rahvast on õigus vaid suurtel prohvetitel, kel samas oli ka lahendus välja pakkuda (Moosesel Jehoova, Juhan Liivil – Eesti Riik).
Kibedad sõnad, mida meelsamini ei tahaks uskuda. Tegelikkus näitab kahjuks, et neis peitub rohkem kui terake tõtt.
Vello Helk
