Minu kätte sattus onu Henno Sibula raamatukogust ajakirja Looming 1969. aasta jaanuarikuu number. See viis mu mõtted möödunud aegadele.
1969. aasta jõulude eel läksin ma tülli oma isaga ja lendasin kodust Lakewoodist San Franciscosse, et pühad üksinda veeta. Õppisin sealses kunstiülikoolis, aga õpingud ei edenenud kuigi hästi. Tolleaegsed kunstikoolid tegelesid fotorealismiga ja muu sellisega, aga minul oli tarvis omandada põhiasju. Pean tunnistama, et ei saanudki neid selgeks. Praegugi maadlen ma põhiliste asjadega elus.
Hiljuti meie taluõues ringi käies ja sügisõhtut nautides tuli mulle aga meelde varajane lapsepõlv Lübecki põgenikelaagris. Vahel Võrumaa suveöös öökullihuiget või ritsikate laulu kuuldes meenuvad aga soojad suveõhtud ja skaudilaagrid Lakewoodis. Need on väikesed asjad, mis panevad mind mineviku peale mõtlema. Inimesed, keda ma sageli kohtan, meenutavad mulle kaaslasi kaugetest aegadest. Ilmselt on asi vanuses – olen aastais, kus pole enam palju, mida tulevikus loota. Praegu on huvitavam meenutada olnut kui mõtelda sellele, kuhu me kõik lõppkokkuvõttes jõuame. Ja minevik õpetab meid mõtlema sellelegi, mida tuleks veel oma elus ära teha.
Minevikust kerkis mu silme ette veel pilt emast, kes oli sügavas depressioonis pärast isa surma. Ta lamas voodis ja ei suutnud midagi ette võtta. Läksin ta juurde ja küsisin, kas ma saaksin teda kuidagi aidata. Ta ei vastanud mulle, vaid peitis pea patja, silmis pisarad. Ma võtsin öökapilt piibli ja tahtsin teada, kas piibel ei lohuta teda. Ema ei vastanud mu küsimusele. Aga ma ei kavatsenud nii lihtsalt alla anda. „Sa oled alati öelnud, et piibel annab kõikidele küsimustele vastused. Ma teen nüüd nii, et avan ta juhuslikust kohast ja sa saad vastused sellele, mis sind vaevab.“
Piibel avanes mulle selle koha pealt, kus oli juttu Jobist ja sellest, kuidas Jumal veeretas vaese mehe ette tohutult palju takistusi, et tema usku proovile panna. Olles mõned hirmuäratavad kohad emale ette lugenud, hakkas ta naerma ja viskas mind oma padjaga, millesse ta just oli pisaraid valanud.
Kui mu naine Heli nädalalõpus maale tuleb, küsib ta ikka, mida ma seal üksinda teen. Ma vastan talle, et harjutan end mõttega surmast. Üha pikemad on need ajad, kui ma lesin voodis ja olen lihtsalt vait… Aga tegelikult ei tunne ma üldse endas mingeid muutusi 1969. aastaga võrreldes, kui kogu elu oli veel ees.
Mõned asjad elus ei muutu. Ka praegu ma maalin ja katsun selgeks saada kunsti põhitõdesid. Ja ikka veel on mul suured lootused homse suhtes. Meie sisemine mina jääb ikka samaks, vaid meie füüsilised võimed piiravad meie püüdlusi. Nagu ütleb Ameerika poeet Robert Browning: „Inimene peab ennast ületama, milleks muidu on taevas loodud?“
Ma ei ole eriti suur luule nautija, kuid olles härdas meeleolus ja otsides lohutust köitis mu tähelepanu Henn-Kaarel Hellati luuletus samast ajakirja Looming numbrist. Luuletus kandis pealkirja „Humoresk“:
Just praegu sosistavad tuhanded suud:
Ma armastan sind.
Just praegu laulavad tuhanded suud:
Te Deum laudamus.
Just praegu rivistavad tuhanded käed betooni ja telliseid uueks linnaks.
Aga:
Me mõtlesime välja jumala.
Selleks, et teda eitada.
Me kehtestasime seadused.
Selleks, et neid rikkuda.
Me upitasime püsti võimu.
Selleks, et seda aeg-ajalt väärata.
Me ehitame linnu.
Selleks, et oleks, kuhu pomme pilduda.
Kas me ka armastame selleks,
Et hiljem jälestada ja vihata?
Olles luuletuse läbi lugenud, taipasin, et minu jaoks on see küll naljast kõige kaugemal olev teos. Aga see mõjus ometi.
Viido Polikarpus
