Autor kaameli seljas. Peeter Järvelaid töötab Kasahstanis Almatõ oblasti pealinnas Taldõkorganis ülikooli teadus-, arenduse ja innovatsiooni ala prorektorina.
Kui me armastame rääkida, kui globaalne on tänane maailm, siis ega me väga ei mõtle sellele, mida me selle maailmaküla propageeerimisega ikkagi tegelikult mõtleme.
Meie meedias oli aastavahetusel mitmeid programme, mille nimeks “Jõuluks koju”, kus vesteldakse välismaal elavate eestlastega, kes just jõuludeks koju käima tulnud – lugusid maadest, kus nad pikemalt väljaspool Eestit elavad ja ohatakse koos, kui ilus ning tore on kodus olla. Kuid teine asi siis, kui tabad end järsku mõttelt, et sel aastal ma ei saagi jõuluks koju, sest olen tööl riigis, kus Läänemaailma jõulupühasid pole.
Kasahstan on maa, mille läänepiir Uraali jõe joonel arvatakse veel Euroopasse kuuluvaks, aga riik tervikuna määratleb end siiski Aasia riigina. Kasahstani puhul on Põhiseaduse tähe järgi tegemist ilmaliku riigiga, kuid tasub lisada, et enamus elanikest määratleb end moslemitena. See moslemiteks olemine on Kasahstanis kõrvaltvaatajale suhtleliselt leebes vormis, aga mis puudutab pühasid ja toitumist, siis siin tegemist ikkagi moslemi kombeid austava maaga. Olen siin Kasahstanis korduvalt rääkinud nii kohanike etnoloogidega, kui siin riigis pikka aega juba töötavate Zürichi ülikooli etnoloogidega ja uurinud just siinsete rahvaste kommete stabiliseerumist peale aastat 1991. Me vahel Eestis tahame vahel liialt lihtsustavalt ette kujutada, et NSV Liidus olles valitses siin vaid ühtne ateism ja mitte kuskil polnud erilist kohta usul ja kui oli, siis vaid vanema elanikkonna seas, kellega võim ei tahtnud tegelda. Kasahstanis saab aru, et vähemalt Kesk-Aasia avarustes oli nõukogude võimul vahel kõike muud teha, kui – vähemalt peale aastat 1953 – tegelda mööda laia steppi laiali asuvate kasahhide ideoloogilise kasvatamisega. Kasahhid ja eriti auulide elanikud elasid paljus suhteliselt oma esivanemate kommete järgi, tõsi, neil polnud midagi nõukogude pühade (sageli olid need ka läänemaailma üldtunnustatud pühad) tähistamise vastu, kui riik andis neile vabu päevi ja andis põhjuse kuidagi pidu pidada. Ma tuletan meelde oma tööõiguse õppejõu Johannes Mälli sõnu, et pühad riikides pole kaugeltki seotud mingite eriliste põhjustega, vaid siin olemas ka teatud matemaatiline loogika, et igal kuul võiks olla mingi kindel arv pidupävi ja et neid tööpäevi ka ikkagi alles jääks.
Kasahstanis algavad riigipühad detsembris kohe esimese kuupäevaga ja seda püha nimetatakse riigi esimese presidendi päevaks. Praegu on see siis ametis oleva presidendi päev, sest kasahhidel seni olnudki vaid üks president. 16. detsembril on Kasahstanis Iseseisvuspäev, mis sel aastal andis rahvale isegi kolm vaba päeva. Kasahstanis on pidupäevadega reegel, et rahvas peab saama alati kätte väljateenitud laupäevad ja pühapäevad ja seega neil pole juttugi, et riigipüha langeks nädalavahetusele, sest sel juhul lisatakse juurde riigipüha päev peale nädalavahetust. Sel aastal oli siis Iseseisvuspäev tervelt kolm päeva. Kasahhide ajaloost ja kommetest sügavamalt mitteteadjatele tuleb aga selgitada, miks need detsembri pühad kogu kasahhide ühiskonnale nii olulised on. Kasahhid on karjakasvatajad ja just novembri lõpus ja detsembris varutakse siin maal liha. Terve suve stepis vabalt toitunud karjad aetakse sügisel kodu lähedale ja siis valitakse välja loomad, keda hakatakse nuumama. Umbes kaks kuud kestab loomade nuumaperiood ja siin peab olema ratsionaalne, sest nuumamine nõuab palju loomasööta, mida tuleb veel hoida ka talveks. Tõsisemate külmade saabumisega ollakse siis nii kaugel, et kahe kuu jooksul nuumatud loomad tuleb lihaks teha ja siis kogu Kasahstan tegeleb liha varumisega. Kellel sugulased auulides, need ostavad (saavad) liha loomulikult oma sugulastelt. Kel sugulasi auulides enam pole, need ostavad tuttavatelt karjakasvatajatelt või siis lihtsalt minnakse auuli liha ostma. Aga liha ostetakse ikkagi nii, et kas suurem pere (või siis tänapäeval ostavad liha koos juba sõpruskonnad) ostab hobuse ja veise või siis veel lambaid juurdegi. Karjakasvatajate jaoks on need päevad tõelised palgapäevad, sest see on nende tõeline aasta teenistus, kus saadakse raha terve aasta töö eest. Paljud tudengid, kes õpivad tasulises õppes, saavad auulis elavatelt vanematelt just pärast seda loomade müümise aega raha õppimiseks.
Loomulikult on auulis hea sõptade ja lähedaste ringis meenutada rohke söögilaua taga ka neid tähtpäevi, mida siis riigis sel detsembrikuul tähistatakse. Kasahhid on oma elukorralduselt moslemid, aga detsembris tähistatakse siis vana kombe järgi vana aasta lõppu ja uue aasta algust. Kaubandus on Kasahstanis kommertslikult selle USA jõulu- ja uueaasta ootuse üle võtnud, kuigi sisu siin nii väga pole. Pigem on harjumus, et kui pidu saab pidada, siis tuleb seda pidada. Praegu ongi osa moslemeid Kasahstanis avameelse jutu sees mulle maininud, et nemad ei saa päris hästi aru aru, miks peavad kasahhid nii palju pidama pühasid, mis ei kuulu nende kultuuri. Kaupmehed kurdavad, et kasahhid pingutavad aasta lõpuks kinkide tegemisega nii palju, et võtavad selleks isegi laenu. Taldõkorganiski on peatänaval reas palju laenukontoreid, kes pakuvad näiteks sellist teenust – “laen kuni palgapäevani” jne.
Kui aga vaadata Kasahstani kalendrit, siis tegelikult neil on jõulud lausa riigipüha, kuid see on kalendris 7. jaanuaril. Seega, Jõulud on kalendris ajal, kui seda tähistavad meie õigeusklikudki. Minult on küsitud, miks Kasahstanis on tunnistatud riigipühana jõuluid, aga pole riigipüha vääriliseks peetud lihavõtteid, mis õigeusklike jaoks suuremgi püha kui jõulud. Mina arvan, et esiteks on tegu poliitilise otsusega, et Kasahstanis sooviti anda üks püha aastas ka riigi alal elavatele õigeusklikele, aga aprill on sedavõrd üle koormatud moslemite jaoks oluliste pühadega, et kristlike pühade lisamine enam sinna polnud võimalik, sest tööpäevade arv oleks juba liialt väikeseks kuivanud.
Ma ise saan kinnitada, et vähemalt Taldõkorganis oli meie jõulude ajal keeruline leida kedagi, kes Läänemaailma jõuludest midagi teaks ja ka minuga seda väga tähistada oleks soovinud. Ühe huvitava jõulukombe ma Kasahstanis sel aastal märkasin, siin jõulunädalal tuli ka Taldõkorganis müügile sotsiaalne leib, hinnaga 70 tenget kilo valget leiba (meie arvates kilone vormisai). Need, kes arvestavad oma makseid eurodes, siis see tähendab seda, et 1 euro eest saab isegi kuus kilost pätsi sotsiaalset leiba. Kasahstani Põhiseadus algab ka viitega, et riik on sotsiaalriik ja küsimus leivast ja selle kättesaadavusest on siin riikliku kontrolli all.
Viisakuse pärast oleks neid sõpru leidunud enam ja küll, aga jõuluõhtul oli soov ikkagi olla kas koos lähedastega või siis sõpradega, kes seda püha ka ise peavad. Mina tunnen siin linnas ühte haritud poolatari, kes on õppinud muusik, aga ta juba Kasahstanis sündinud. Tema oma sünnikohale vaatamata on teadlik jõuludest ja ta oli ka väga liigutatud, kui ta minult jõulukingi sai, sest ta ei saa just tihti kinke õigel jõuluajal.
Kuigi Taldõkorgan ja teised Kasahstani linnad olid detsembri lõpuks kaunistatud uhkete kuuskedega ja kuna siin on palju Hiina elektroonikat ja odav elekter, siis olid linnad väga kaunistatud ja värvirohked ning valgustatud – ja uus aasta 2019 tuli kasahhidele kalendri järgi küll 31. detsembri südaööl – siis moslemitena ja selle suure stepi traditsioonide järgi ootavad nad hoopis 21. märtsi 2019, mis siis koos kevade algusega tähendab ikkagi uue aasta algust.
Kui me nüüd rahulikult veidi mõtleme, siis ehk hakkame meiegi veidi kahtlema, et meie esivanemad ikkagi seda jõuluimet ja päeva pikenemist nii väga suure söögi ja joogiga pidasid. Ees oli raske talv, millest saadi üle vaid suure pingutusega ja tõeliseks rõõmuks oli alust ikkagi juba siis, kui päike nii kõrgelt käima hakkas ja soojaks läks, et oli selge, et nüüd on alanud uus eluring.
Siinsed stepipojad Kasahstanis on tegelikult hinges seda kevadeusku, aga moodne elu on nad surunud raamidesse, milles nad ka kuidagi hakkama saavad, aga ega nemad ei oska ise alati vastatagi, et mis ikkagi sunnib neid stepi poegi ja tütreid seda uue aasta algust siis kaks korda aastas tähistama – üks kord siis aastavahetusel ja teisel korral ikka päriselt (siis pannakse rahvariided selga ja peetakse pidu nii et stepp väriseb, sest seda saab teha juba välja värskes õhus) kevadisel pööripäeval. Kasahstanis on see aeg juba imeilus, kui rohi läheb stepis roheliseks ja päike käib kõrgel ja taevas on sini- sinine.
Peeter Järvelaid
