Oleme üks vanemaid kultuurrahvaid ja seega omame meile omase keele – emakeele, eesti keele. Prof. Saareste uurimuse põhjal kuulus eesti keel uurali rahvaste keelte perre juba 6,000 aastat tagasi.
Sealt järgnesid soomeugrilased, kellest läänemeresoomlased, nagu nimi näitab, jõudsid pika aja järele meie praegusesse asukohta. Viimased hõimud elasid koos umbes 1000 aasta kestel 5. saj. e.Kr. alates.
Kõnes kuuldub meie keel vaiksena, muusikaline rõhk on väikese lainetusega. Kas see on põhjustatud meie esivanemate elust metsades keset looduse hääli?
Prof. Andrus Saareste ütleb oma raamatus “Kaunis emakeel”: “Eesti keel – vana, aulik ja armas maakeel, see meie tundele ja sagedasti võõragi kõrvale kaunis keel on meie rahva põlisem ja püsivam vara.
See muistne pärand on vaimne ja ta on visa: ükski vägi pole jaksanud ega julgenud teda painutada, moonutada, liiatigi riisuda või hävitada. Ei ole ka ühelgi võimul jätkunud jõudu seda tasa lülitada,….. kõige enam ohtu oma keelele võime karta endilt, kui selle tarvitus ja harrastus meis lõtvub.”
See vaimuvara on ka meie rahvuse alalhoiu ja püsimise kõige olulisem tegur, ta on sidemeks meile kõigile ajas ja ruumis.
Eesti keel ühendab meid esivanematega aastatuhandete kauges hämaruses ja meie riigi kodanikke maailma kõigis osades. Ja selle ühise keele taga on meie ühine elu, vaim ja mõte.
Carl Robert Jakobson ütles keele kohta: “Keel on rahva kõige kallim pärandus. Keel on, mis rahvast rahvaks teeb; ta varjab lõpmatut väge ja pühendust oma sees.
Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus.”
Õp. Rein Neggo
“Vastu tuuli” 1961.
