Kaarel Piirimäe, Tartu Ülikooli uusima aja kaasprofessor
Muuseas, see leping, mis olnuks sisult võrreldav kui mitte Molotovi-Ribbetropi paktiga, siis vähemasti 1938. aastal sõlmitud Müncheni lepinguga, millega Saksa-maa, Itaalia, Suurbritannia ja Prantsusmaa tükeldasid Tšehhoslovakkia riigi, oleks olnud täiesti avalik. See oleks teinud meie iseseis-vuse taastamise 1991. aastal tunduvalt keerulisemaks.
Samas on võimalik, et Briti-Nõukogude mõjusfää-ride leping oleks hiljem kuulutatud samasuguseks veaks nagu Müncheni pakt või isegi kuriteoks. Seda me ei tea. Küll aga teame, et Roo-seveltile selline leping ei meeldinud ja seda eelkõige põhjusel, et see pidi olema avalik. Niisiis ei kiitnud ta sellise lepingu sõlmimist heaks, aga ka ei võidelnud aktiivselt selle vastu.
Kuigi brittide plaan Balti riikide saatust lepinguga kindlaks määrata ei teostu-nud, olid nad oma mõjuvõimu Balti küsimuses siiski maha mänginud: nad olid teinud läbirääkimiste käigus järeleandmisi, saamata Moskvalt midagi vastu.
Tagantjärele võib arutleda, kas Balti riikide käekäik ol-nuks teistsugune, kui britid ja ameeriklased oleksid ol-nud ühtsed ja loonud Stalini nõudmiste vastu ühise rinde. Võimalik, kuid siinkohal tuleb arvestada sõjasündmuste arengut. Britid olid 1940. aastal pärast Prantsus-maa lüüasaamist jäänud sisu-liselt üksi. Churchill otsustas edasi võidelda, ehkki olu-kord oli ääretult raske. Presi-dent Roosevelt ei saanud anda peaaegu mingeid luba-dusi, sest Kongress ja avalikkus tahtsid sõtta astumist vältida. Lõpuks otsustasid küsimuse ameeriklaste eest jaapanlased ning 1941. aasta detsembris leidis USA end olevat sõjajalal nii Jaapani kui ka Saksamaaga.
USA ettevaatliku suhtumi-se tõttu oligi osa britte, nagu Anthony Eden, arvamusel, et ameeriklasi ei saa usaldada. Pealegi mängis läbirääkimis-tes Balti riikide üle rolli asjaolu, et Briti impeeriumist ja NSV Liidust olid saanud liitlased 1941. aasta suvel enne ameeriklaste sõtta astumist.
Stalini jaoks oli tegu pealesunnitud valikuga, sest ta oli lootnud jätkata Hitleri liitlasena seni, kuni kapitalistlikud riigid end omavaheli-ses sõjas täielikult ära kurna-vad. Alles seejärel soovis ta võitlusse sekkuda ning allutada sõjas laastatud Euroopa oma mõjuvõimule. Chur-chilli ja Stalini liit oli seega justkui mõistusabielu: mõlemad pooled leidsid, et sõja võitmiseks pole teist teed kui püüda koostööd teha. 1941. aasta detsembris liitus selle mõistusabieluga ka Roose-velt.
Briti välisministrile Antho-ny Edenile jäi sellest aga väheks – ta tahtis mõistus-abielust vormida usalduslikku ja pikaajalist liitu. Oli puhas juhus, et ta alustas oma esimest visiiti Moskvas-se just 7. detsembril 1941, s.o päeval, kui jaapanlased pommitasid Pearl Harbori sadamat USA-s. Nii juhtuski, et veel enne, kui ameeriklased ja britid said täpsemini kooskõlastada oma sõjaees-märke, lubas Eden Moskvas peetud kõnelustel Stalinile Balti riigid kandikul kätte anda.
Atlandi harta
Edeni lubadus oli loomulikult vastuolus alles 1941. aasta augustis kokku lepitud dokumendiga, mida tuntakse Atlandi hartana. Selles luba-sid Roosevelt ja Churchill taastada iseseisvuse rahvastele, kellelt see oli vägivaldselt röövitud. USA välisministeerium oli kinnitanud, et ka eestlased, lätlased ja leedulased kuulusid selliste rahvaste hulka.
Enamgi veel, Atlandi harta koostamine oli Eesti, Läti ja Leeduga otseselt seotud. Bri-tid püüdsid juba 1941. aasta kevadel ameeriklasi nõusse saada, et need maad tuleb loovutada NSV Liidule, kuid USA-le see mõte ei meeldi-nud. Riigil, kes ei olnud veel sõjategevusega seotud, oli lihtne võtta moraalijüngri positsioon. Kuna britid tahtsid saada ameeriklastelt sõja-list abi, olid nad nõus alla kirjutama peaaegu mis tahes paberile ja nii sündiski ameeriklaste pealekäimisel Atlandi harta.
Atlandi harta kujunes õlekõrreks Ida-Euroopa ja teiste piirkondade rahvaste-le, kes tahtsid oma vabadust taastada. Taheti uskuda, et lääs lubab kõigile rahvastele iseseisvust. Tegelikult Atlan-di harta nii otse midagi ei lubanud. Oli üldsegi vaiel-dav, kas Balti riikide kohta Atlandi harta rakendub. Sta-lin ütles kohe, et kui tema arvamust oleks küsitud, oleks ta öelnud, et on harta põhimõtetega üldiselt nõus, kuid NSV Liit peab säilitama piirid, mis tal olid enne Saksamaa kallaletungi 1941. aasta juunikuus. Ehk teisisõnu, Baltikumist ta ei loobu.
Ka paljud teised okupeeritud riigid, nagu Poola ja Tšehhoslovakkia, teatasid, et harta ei kehti näiteks neile ukrainlastele ja valgevene-lastele, kes peavad tagasi pöörduma Poola või Tšehho-slovakkia riigi rüppe. Tšeh-hoslovakkia tegi mööndusi oma riigi koosseisu kuuluvate saksa, ungari jt vähemuste suhtes (omaette probleem oli tšehhide ja slovak-kide liitriigi tulevik üldse). Britid omakorda teatasid, et Atlandi harta käib ainult Euroopa kohta ja Briti im-peerium jääb sellest välja, sest kolooniatest loobumine ei tulnud kõne alla. Niisiis kujunes Atlandi harta piinli-kuks seigaks liitlastevahelistes suhetes ning hilisemas sõjapropagandas ei tahetud seda kuigi palju meenutada.
Tõepoolest, paljudele ameeriklastele oli brittide ja eelkõige Anthony Edeni otsus Balti riikide kontekstis Atlandi harta mõttega vastu-ollu minna ebameeldiv üllatus. Peaminister Churchill oli samuti häiritud mõttest, et üllad printsiibid tallatakse reaalpoliitilistel kaalutlustel jalge alla, kuid temagi oli ennekõike pragmaatik.
Roosevelt teatas, et keeldub Atlandi hartat «tükki-deks rebimast» veel enne, kui tint on jõudnud sellel dokumendil kuivada. Mure avaliku arvamuse pärast oli põhjus, miks liitlased otsustasid jätta avalike mõjusfääride lepingud sõlmimata, ja sellises olukorras omandasid erilise kaalu Roose-velti, Churchilli ja Stalini omavahelised salajased kõnelused.
Roosevelti ja Churchilli kohtumist 9. ja 10. augustil 1941 võib pidada esimeseks liitlaste tippkohtumiseks hoolimata sellest, et USA ei olnud veel otseselt sõtta sekkunud. Kahe riigijuhi vahel kokku lepitud ühised Atlandi harta põhimõtted varjasid tõsiasja, et kohtumine oli mõlemale poolele pettumus. Churchill oli õn-netu, et Roosevelt ei lubanud USA sõtta astumist. Roose-velt pidi aga tõdema, et Atlandi hartal ei olnud soovitud mõju ning Amee-rika avalikkus oli endiselt kindlalt sõja vastu.
Liitlaste tippkohtumised
Salajaste kõneluste puhul peetakse tavaliselt silmas liitlaste tippkohtumisi Tehe-ranis 1943. aastal ning Jaltas ja Potsdamis 1945. aastal. Nendest konverentsidest on nii palju kirjutatud, et tekib küsimus, mida uut on veel öelda.
Tõesti, need on kõige tuntumad tippkohtumised, kuid olulisi nõupidamisi oli teisigi. Meenutagem kasvõi Churchilli ja Stalini 1944. aasta oktoobris peetud silmast silma kohtumist, kus kritseldati paberlipikutele protsente, mis märkisid, kust jookseb tulevikus NSV Liidu ja kust lääne mõjusfäär Ida-Euroopas.
Tippkohtumised Teheranis, Jaltas ja Potsdamis olid siiski kõige olulisemad. Paljud ajalooraamatud on otsinud ennekõike skandaali, kes-kendudes n-ö Ida-Euroopa reetmisele ning teistele Roo-sevelti ja Churchilli tehtud järeleandmistele.
Tegelikult tuleb tippkohtumisi analüüsida kontekstis, st vaadata, millised olid teised tähtsamad küsimused, mida arutati ja milline oli samal ajal olukord Teise maailmasõja rinnetel. Nõnda adub lugeja paremini, kui palju läbirääkimisruumi osalejatel ühes või teises küsimuses üldse oli ning kui tugev oli ühe või teise osalise läbirääkimispositsioon.
Näiteks oleks vale arvata, et Roosevelt ja Churchill oleksid saanud sundida Sta-linit läbirääkimiste laua taga tegema suuri järeleandmisi. Enamasti ei olnud neil sellist mõjuvõimu ning pealegi olid neil endil soovid, mis vajasid Stalinilt vastutulelikkust.
Tegelikult olid Eesti tuleviku raamid määratud juba enne Roosevelti ja Stalini kõnealust kohtumist.
Eluline näide on brittide mure sõja ajal sakslaste kätte ja Punaarmee edasi tungides Nõukogude sõjavangi sattunud briti sõdurite pärast 1945. aasta veebruaris peetud Jalta konverentsi eel. Polnud sugugi kindel, kui ladusalt sujub vangide üleandmine. Hiljem selgus, et kartused osutusid asjatuks ja Stalin andis briti võitlejad tagasi takistusi tegemata.
Ometi mõjutas see Lon-doni läbirääkimiste positsiooni – tegu oli vorst vorsti vastu kauplemisega, kus igaüks tahtis midagi saada ja pidi olema valmis tegema järeleandmisi. Neid tegi ka Stalin, näiteks nõustudes koostööga Saksamaa okupeerimisel ja osalema ÜRO asutamisel.
Eesti saatuse seisukohast ei olnud liitlaste tippkohtumistel siiski erilist tähtsust, ehk-ki professor Eero Medijai-nen on pidanud Roosevelti ja Stalini jutuajamist Teherani konverentsil 1. detsembril 1943 lausa «saatuslikuks». Tõepoolest, seal andis Roo-sevelt mõista, et ei hakka Balti riikide tuleviku nimel Staliniga tülitsema.
Järgneb
