Kui Arvo Lannuse teadmised kliima muudatustest piirduvad üldistustega, mida klimatoloogid ajakirjandusele söödavad, siis ta muidugi ei ole leidnud midagi 60 aasta tsükli kohta, teema millest klimatoloogid hoiduvad. Minu eesmärk oligi juhtida tähelepanu asjaolule, et klimatoloogide üldistused ei ole kooskõlas teiste teaduste (geoloogia, okeanograafia, ajalugu, jne.) tulemustega. Klimatoloogide andmebaas piirdub meteoroloogiliste vaatlustega, mis aga ei ulatu kuigi kaugele minevikku. Juba 19. sajandil jääb andmebaas järjest hõredamaks. Pikemaajalisi kliima muudatusi saab ainult rekonstrueerida kaudsete meetoditega. Et väga erinevad meetodid annavad samu tulemusi, siis nad on praktiliselt tõestatud.
Minu teadmised tuginevad suurel määral üksikasjalistele uurimustele, millest terve rida on võetud otse uurjate suust, mida nad teaduslikel konverentsidel on ette kandnud. Üheks näiteks: K.H.Kilbourne (ja kaasautorid) esitasid 20. oktoobril Portlandis tulemusi, mis dokumenteerisid 60 aasta tsükleid alates 1469 (referaadi kokkuvõte äratrükitud: Geological Society of America 2009 Annual Meeting, Portland, Oregon: Abstracts with Program lk. 402 (referaat 151-87).
Okeanograafilises kirjanduses esineb 60-aasta tsükkel nimetuse all Atlantic Multidecedcel Oscillution. Üsna laialdasest kirjandusest sel teemal on ainult üksikud artiklid mulle otseselt kättesaadavad, suuremal hulgal põhinevad minu teadmised arvukatel tsitaatidel kirjanduses.
Pikemaajalisi tsükleid ma ei puudutanud, sest sajandite pikkuste tsüklite rütmi ei ole veel küllalt täpsustatud. Üsna laialdasi uurimusi on tehtud nn “väikese jääaja” kohta, mis algas keskaja lõpul ja mille lõppu tuleks lugeda umbes aastaga 1750, aga on ka arvamusi, et piiriks tuleks lugeda aastat 1850. Sellele eelnenud soojal perioodil keskajal oli kliima kaasaegsest soojem. Äärmisel juhul keskaja keskmine võis võrduda paari rekordilise soojusega aastaga lähemas minevikus. Jahedat rahvaste rändamise aega ja sooja antiikajastut on ainult üldjoontes teada hõredama andmebaasi pärast.
Kuid Milankovitshi tsüklite asjus olid 50-60 aastat tagasi paljud geoloogid veel äraootaval seisukohal. Uurimused viimastel aastakümnetel on näidanud, et jääaja kronoloogia peegeldab Milankovitshi kronoloogiat nii hästi, et ei ole enam mingit põhjust kahelda, et nad põhjustasid jääaega.
Klimatoloogid, ega ka nende kriitikud ei ole osutanud küllaldast tähelepanu atmosfääri ja ookeani vahekorrale süsihappegaasi ja kliima muutuste tegurina. Ookean sisaldab 60 korda rohkem süsihappegaasi kui atmosfäär. Süsihappegaasi ringvool atmosfääri ja ookeani vahel ja selle vahekord kliima muutustega on küllaltki keeruline probleem, mis nõuab veel põhjalikku uurimist. Selle tähtsust tõstab esile üks kõige uuemaid uurimusi (ajakirja Geology juunikuu number), mis näitab, et jääajal sisaldas atmosfäär 200 ppm süsihappegaasi. Kui jääaeg hakkas 18000 aastat tagasi lõppema, algas süsihappegaasi tõus, 12000 aastat tagasi jõudis atmosfäär tasakaalu ookeaniga ja süsihappegaasi hulk atmosfääris püsis piirides 260-280 ppm kuni möödunud sajandini. Kuna süsihappegaasi tõus atmosfääris rikub tasakaalu atmosfääri ja ookeani vahel, võib pigem oodata, et suurem osa süsihappegaasist, mis lisandub atmosfääri, leiab tasapisi tee ookeani.
Kahtlust tekitab asjaolu, et mängus on uurimisasutuste ja uurimisprojektide hiigelsuured eelarved ja et liialduste ja ülespuhutud ennustustega püütakse kindlustada riiklikke toetusi. Mõttetu on aga klimatolooge kohtusse kaevata (riigi raha raiskamise eest) nagu seda mõned poliitikud on üritanud. Võltsimisi andmebaasis ei ole esile kerkinud ja nii ei osutu võimalikuks kohtu teel teha vahet kuritegeliku pettuse ja vigase metoodika või kitsarinnaliste eelarvamuste vahel.
Heinrich Toots
