Endel Jõgi sinimustvalge lipuga Tallinnas 24. veebruaril 1987. Foto: erakogu
Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad.
Mäletan, et joonistasin koolipoisina pea kõigi oma vihikute viimasele leheküljele Eesti lipu. Tegin seda küll veidi teistmoodi kui see tegelikult on: nimelt kasutasin ainult harilikku pliiatsit ja seetõttu ei olnud lipp mitte sini-must-valge, vaid helehall-must (või tumehall)-valge – aga kõigile, nii mulle endale kui ka õpetajatele ja teistele õpilastele, kes juhtusid seda nägema, oli selge, millega on tegemist. Selle mööndusega, et keegi ei saanud mind nende helehall-tumehall-valgete ristkülikute eest karistada – mis sest, et igaüks teadis väga täpselt, mida ja mis värve need tegelikult kujutavad.
Siiski võis nõukogude okupatsiooni ajal aeg-ajalt näha ka päris sini-must-valget. Tõsi, n-ö ametlikult vaid haruharva, mõnedes filmides või näidendites, seal muidugi sunnitult ja kui ajaloolist tõde ei õnnestunud täielikult maha vaikida, siis ikka negatiivse varjundiga. Mitteametlikult, st protestina nõukogude võimu vastu, heiskasid või lehvitasid sini-must-valget läbi aastakümnete ilmselt päris paljud, enamasti noored inimesed. Ja kui nad siis tabati, said nad oma lubamatu teo eest muidugi karistada, mõned koguni päris karmilt.
Näiteks 24. veebruaril 1980, Eesti Vabariigi 62. aastapäeval, lehvis Eesti lipp Tartu Toomkiriku tornis. Selle heiskasid neli Tallinnast pärit noormeest. Sama aasta märtsis heisati sini-must-valge Saaremaal Kuressaare, tollase nimega Kingissepa, kesklinnas; oktoobris Harjumaal Kose-Ristil. On teada ka juhtum Kohtla-Järve rajoonist Mäetaguselt, kus Eesti lipp heisati katlamaja korstna otsa, midagi samasugust tehti ka Võrumaal ning väikseid paberist valmistatud sinimustvalgeid on lendlehtedena laiali puistatud mitmel pool, sealhulgas Pärnu ja Tartu kesklinnas. Olen seda ka ise teinud.
Vahest kõige omapärasem lugu juhtus aga 1987. aasta 24. veebruaril. Kuigi võiks arvata, et kuna Gorbatšovi algatatud perestroika ja avalikustamine olid juba mõnda aega käimas, räägiti avameelselt ka Eesti Vabariigist ja iseseisvusest. Siiski olid asjad 1987. a. alguses sellest veel väga kaugel.
Sini-must-valge lõpliku avaliku väljatoomiseni kulus vähemalt aasta ning isegi 1988. aastal, Eesti Vabariigi 70. aastapäeval, kuulutas nõukogude propaganda järjekindlalt, et «kodanlik Eesti» on minevik ja Eesti rahvas võib olla tänulik, et on leidnud koha sotsialistlike riikide sõbralikus ja progressiivses peres.
Nii näiteks kirjutas ajaloolane Toomas Karjahärm 1988. aasta 19. veebruari kultuurilehes «Sirp ja Vasar» Eesti iseseisvumise kohta: «Maailma kaardile ilmus uus väikeriik Ida ja Lääne vahel. Ta sündis maailmasõja ja Suure Oktoobri kaasproduktina. Oktoobrirevolutsioon, mis purustas vana imperialistliku Venemaa, avas eesti rahvale esmakordselt tee enesemääramisele ja riiklikule iseseisvusele. Ja kuigi Eesti Vabariiki ei loodud Oktoobri stsenaariumi järgi, tegi Oktoober selle tekkimise üldse võimalikuks. Et väikese Eesti territooriumil tekkis 1918. aasta novembris kaks antagonistlikku rahvusriiki, kelle vahel puhkes kodusõda, mis lõppes nõukogude vabariigi lüüasaamisega, siis oli selle põhjuseks tolleaegne klassijõudude reaalne vahekord.
Eesti Vabariigi igakülgne ja eelarvamustevaba hindamine ei tähenda sotsialismi ega nõukogude võimu põhiväärtuste kahtluse alla panekut. Kartus, nagu õõnestataks sellega sotsialismi autoriteeti, on täiesti asjatu. Riik, mida pole peaaegu juba viiskümmend aastat, et saa olla kellelegi ohtlik. Ažiotaaž mõne ajaloolise daatumi ümber, mida tulnuks ammu rahulikult seletada, on täiesti üleliigne. Ajalugu ei muutu sellest karvavõrdki. Minevikku ei saa äratada ellu.»
Too ajaloolane väljendas väga täpselt tollast ametlikku seisukohta: Eesti Vabariik oli esimese maailmasõja ja oktoobripöörde kaasnähtus, millel on nüüdseks ainult ajalooline minevikuväärtus, Vabadussõda oli tegelikult klassivõitlusest ajendatud kodusõda, mälestus nn kodanlikust Eestist ei saa kuidagi väärata sotsialismi triumfi…
Mul ei ole selle kohta ütelda muud kui avaldada lootust, et taoline ajalookäsitlus ise on nüüdseks lõplikult minevikku jäänud – kuigi aeg-ajalt tundub, et mitte ainult Venemaal, vaid ka läänemaailmas kipub see sõgedus taas ellu ärkama…
Aga tuleme tagasi sini-must-valge lipu ja 1987. aasta vabariigi aastapäeva juurde. 24. veebruari keskpäeval 1987 said paljud parajasti Tallinna vanalinnas viibinud inimesed näha täiesti uskumatut vaatepilti, mida nii mõnigi võis esimesel hetkel pidada kas ilmutuseks või äärmisel juhul osaks mingitest filmivõtetest. Nimelt ratsutas Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariigi pealinna südames mustal hobusel sihikindlalt mees, suur valge mantel õlgadel, lehvitades uhkelt paremal küljel valge varre otsas olevat mitte väga suurt, aga ka mitte märkamatut, veidi rohkem kui kuue jala pikkust ja ligi nelja jala laiust sini-must-valget lippu.
Ratsanik kappas rahulikus tempos Apteegi tänavalt Raekoja platsile, Harju tänava kaudu Vabaduse väljakule, sealt edasi Kaarli puiesteele, kust tõusis üles Toompeale, tegi Toompea lossi ees – ja kuna tol hetkel oli lossivärav avatud, koguni lossi sisehoovis – paar ringi ning andis seejärel hobuse Aleksander Nevski kiriku ees üle ratsabaasi töötajale. Siis keris ta lipu kokku, jalutas sellega Vabaduse platsile, istus taksosse ja sõitis ära. Kokku kestis ratsaretk Eesti lipuga läbi Tallinna kesklinna umbes pool tundi. Pealtnägijad tervitasid ratsanikku kõikjal aplausiga.
Tegemist oli tollal üsna tuntud muusiku, kitarrimängija Endel Jõgiga, kes on seda lugu meenutades rääkinud, et plaan midagi taolist teha oli sündinud juba kaks aastat varem ning eesmärk ei olnud mitte lihtsalt punavõimude ärritamine, vaid pigem eesti inimestesse usu ja lootuse süstimine. Ühes aastaid hiljem antud intervjuus ütles Endel Jõgi nõnda: «Pidasin oma eesmärgiks, et inimesed hakkaks kaotama järk-järgult hirmu punaste ja KGB ees. Samuti et punastele hakkaks jõudma teadvusse, et sini-must-valge lipp on nüüd lehvinud nende valitsushoone ees ja Toompea lossi hoovis ning et see kõik jõuaks nende teadvusse kui pika nõukogude ajastu lõpu algus.»
Endel Jõgi otseselt ei karistatud selle teo eest, küll aga anti talle õige pea n-ö heatahtlik soovitus võimalikult kiiresti Eestist lahkuda. Seda ta koos oma perega ka tegi, emigreerudes esmalt Austriasse ja sealt Austraaliasse.
See lugu ja need teised väiksed lipulood tulid mulle meelde, kui mõtisklesin tänase pühapäeva Evangeeliumi üle. Me kuulsime seal ühest külvajast, kes läks välja ja puistas oma seemet kõikjale – lootuses, et see kuskil ikka vilja kannab.
Pole midagi parata – osa seemnest kukub tahes-tahtmata kaljusele, kuivale, kõvaks tallatud või umbrohtu kasvanud pinnale. Aga on olemas ka hea maa, mis kannab mitmekordset, võib-olla lausa sajakordset vilja. See on nii kõige tavalisema põllumaa ja sinna külvatava seemnega kui ka Jumala Sõna külvi puhul. Ja see on samamoodi ka kõigi muude heade ettevõtmistega.
Paraku on alati neid, kes vastu töötavad. Kes halvustavad, ja kui kõik kohe ei õnnestu, siis parastavad, targutavad ja tänitavad, üritades tõestada, et sellest kõigest ei tule niikuinii mitte midagi välja – või et tegemist on ainult mingisuguse unelmaga, umbes nii, nagu võis mõtelda too ennist tsiteeritud ajaloolane kunagisest, tema arvates nüüdseks ammu minevikku vajunud «kodanlikust Eestist» kui «Suure Oktoobri» ajutisest kaasproduktist…
Aga tänu Jumalale on alati ka neid, kes on valmis ennast andma ja midagi tegema. Püüdma midagi ära teha, isegi kui kõik paistab alguses imeväike ja võib-olla koguni peaaegu lootusetu. Sellega ka Jeesuse Kristuse, meie Õnnistegija enda eeskuju järgides.
Mida andis Kristuse ohvrisurm. Need, kes seisid Tema risti all, vangutasid parastades pead ja ütlesid: «Sina, kes lammutad templi ja kolme päevaga üles ehitad, päästa iseennast! Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!»
Jeesus ei astunud ristilt alla, vaid suri meie eest ja võitis oma ristisurmaga, oma ennastandva ohvriga meile kõigile lepituse Jumalaga ja igavese elu taevariigis.
Mida andis tookord, 24. veebruaril 1987. aastal, see pooletunnine ratsaretk sini-must-valgega läbi Tallinna kesklinna? Kas see aitas kuidagi kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele? Paljud võivad arvata teisiti, aga mina olen täiesti kindel, et aitas – vähemalt nende inimeste südames, kes seda lippu tookord nägid ja selle kandjale isegi plaksutada julgesid.
Samamoodi on kõigi nende teiste lugudega – kõigi nende paljudega, millest pole jäänud ühtegi rida ajalooraamatutesse, aga mis on kirjutatud meie rahva südamesse, ja mitte ainult kirjutatud, vaid hea seemnena külvatud ja nagu me teame, ka vilja kandnud.
Eesti Vabariigi aastapäev annab meile taas põhjust olla tänulikud meie maa ja rahva, meie riigi ja tema iseseisvuse eest. Aga loodetavasti annab see meile ka jõudu ja head tahet selleks, et oma eluteel üha ja üha õigeid valikuid teha, heade tegude, sõnade ja mõtete seemet külvata – kui vaja, siis ka eneseandmise hinnaga – ning sellele vastavat vilja kanda. Igaüks üksikult ja kogu rahvana. Ning mitte ainult ühe või teise maise riigi kodanikena, vaid igavese Jumalariigi lastena.
Enn Auksmann,
Los Angelese Eesti koguduse õpetaja