Eesti presidendi valimisega on veidi sama lugu nagu statistikas eestlaste usklikkusega. Üheltpoolt oleks eestlased (loe Eesti elanikud ehk eestimaalased) nagu maailma kõige vähem religioosne rahvas, samas rääkides inimestega vahetult, saame teada, et mitte millessegi uskuvat kaasmaalast nagu ei kohtagi. Tutvudes lähemalt mõne sõbraga, saame sageli näha väga sügavat usku.
Lugedes meediast presidendikaruselli ülevaateid, tekib tunne, et presidendi institutsioon on oma rolli kaotamas ja on inimesi, kes tahaks näidata Eesti Vabariigi presidendi institutsiooni võimalikult vähenõudliku ametikohana, kuid mille suurim väärtus selles, et “hea palga eest on võimalik ehk väga vähe tööd teha.”
Püüdes vaadata 2016. a. presidendivalimistele riigikogus toimunud kolme valimisvooru kaudu, oleks minu kokkuvõte järgmine. Juristina on mul hea meel, et meie 1992. aasta Põhiseaduse loojad siiski andsid presidendi valimiste süsteemile lisaks valimisele parlamendis ka teise võimaluse ehk siis presidendi valimise valijameeste kogus. Sest kuigi meie parlament oli presidendi valimiste voorudes distsiplineeritud ehk praktiliselt olid kohal kõik saadikud, kelle tervis vähegi võimaldas (välja arvatud vaid üks vähekogenud saadik, kel jäi ilmselt puudu arusaamisest, et presidendi valimine on hetk, kus saadik ei tohiks lähetusse ega puhkusele minna), saab sel aastal erilise tähtsuse valijameeste kogu. 224 inimest kohalikest omavalitsustest, kes täiendavad 101 Riigikogu liiget, saavad palju paremini aru oma ajaloolisest rollist.
Riigikogu liikmed pole päriselt aru saanud, mida tähendab inimestele eesti erinevates piirkondades kavandatav haldusreform, mis pole muud kui paljude omavalitsuste iseseisva tegevuse lõpetamine. Kohalike omavalitsuste esindajad, kes tulevad Tallinnasse ajaloolisse Estonia teatrisse (tegutses ju siin meie Asutav Kogu 1919 esimese Põhiseaduse loomisel, kuid see on olnud oluliste otsuste kohaks ka 1990ndatel aastatel, Eesti Kongressi toimumise koht jne), tulevad kohalike inimeste sooviga – valida 24. septembril 2016 Eestile järgmine Eesti Vabariigi president. Kujutame ette väikest valda, kes saab võimaluse saata presidenti valima ühe oma kohaliku vallavolikogu liikme, keda oma piirkonnas tunnevad kõik ja juba kelle esivanemad kohalike inimeste jaoks tuntud. Nende inimeste jaoks, kes oma esindaja Tallinna saadavad, on omaette põnev näha ja teada, et ka nende esindaja on tähtsa toimingu juures kohal ja ehk õnnestub neil teleülekande ajal oma valijameest näha. See inimene saab kohalikuks staariks ja seetõttu varustavad kohalikud elanikud oma valijameest kindlasti ka soovitusega, keda nende esindaja võiks eelistada tulevaseks Eesti Vabariigi presidendiks. Loodetavasti teevad 224 presidendi valijameest, (kelle hulgas on küll palju erakondlasi) valiku ikkagi enda ja oma lähedaste südametunnistuse järgi. Olen veendunud, et need valijamehed ei tee poliitikat, vaid soovivad saada Eestile presidenti, kelle üle nad ja nende lähedased võiksid uhked olla või siis vähemalt kellega rahul olla.
Presidendi kandidaatide seas on Siim Kallas, kes on end tõestanud Euroopa struktuurides töötamise võimekusega, kuid kel meie poliitilise elu viimase veerandi märgid küljes, mis loomulikult takistavad tema täielikku edu.
Omamoodi müüdimurdjaks on kandidaatide seas Mailis Reps, kes naistest esimene nii tõsine presidendikandidaat meie poliitilises ajaloos. Kuid suurim müüdimurdmine oleks Mailis Repsi puhul see, et ta on viie lapse ema ja see peaks tema valimisel presidendiks olema lausa rahvusvaheline uudis (nagu meie kolmikud maratonijooksjad Rio 2016 olümpial), uudis aga ka eesti karjäärinaistele, kes ikka väitnud et naiste karjäär ja lapsed ei sobi kokku.
Eestil on võimalik teha ajalugu, ja kui Mailis Reps valitakse ehk just valijameeste häältega Eesti Vabariigi presidendiks, siis on see positiivne sõnum kogu ühiskonnale, öeldes seda Hando Runneli sõnadega – (Eesti) maa tuleb täita lastega. Kuid Mailis Reps ja Mart Helme on presidendikandidaatidena (erinevalt varasema aja kandidaatidest) teinud suuremat tööd ka kohalikes omavalitsustes. Olen kuulnud, et Mailis Reps sai oma samme seada ka kolleeg Jüri Ratase järgi, kes küll seekord presidendiks ei kandideeri, kuid kes meie parlamendiliikmetest olnud üks esimesi, kes lausa süstemaatiliselt käis läbi kõik kohalikud omavalitsused, kohtudes inimestega ja kuulas nende muresid-rõõmusid.
Tänane meediapilt ei anna head analüüsi, millised võimalused võiksid valijameeste kogus olla Mart Helmel. Mees ise väidab, et tal on palju toetajad, meedia ja konkurentide pingutused luua meedias pilt, et EKRE esindaja ei saa tegelikult olla nii populaarne valijameeste seas, võib 24. septembril 2016 osutuda konkurentide soovunelmaks. Kokkuvõttes võiks öelda, et kui fokuseerida vaid kolmele võimalikule presidendi kandidaadile, siis on nad küll erineva näoga kandidaadid, kuid neil kõigil on olemas poliitiline kogemus, millega nad kindlasti saavad hakkama presidendi ülesannetega ja kuna meil pannakse rõhku ka keelteoskusele, siis lisaks riigikeelele oskavad kõik kolm ka inglise ja vene keelt.
Püüdes aga kokku võtta presidendi valimise kolme valimisvooru, võiks öelda, et tänavu oli meediakajastus parlamendist eriti hea, väga hästi oli kohal ka Tallinna TV, kes andis ehk kõige sisukama ja esinejate arvult kõige laiema poliitilise spektriga ülevaate toimunust. Ei saanud küll vaatajana täheldada mingit poliitilist kallutatust, milles konkurendid Tallinna TV-d vahel ikka süüdistavad.
Kuid olulisem sõnum tuli parlamendi poliitilisest tegevusest (mõned nimetavad seda ka poliitiliseks või parlamentaarseks mänguks). Presidendivalimiste suunamine valijameeste kogusse, kus rohkem valijamehi (ka rahva seast), on tahtmatult samm presidendi valimise korra muutmise poole koos presidendi institutsiooni rolli tõstmisega. See aeg ei pruugi olla sugugi nii kaugel kui vahepeal meie poliitilise eliidi tegemiste järgi arvata. Muuseas ka mitmed presidendi kandidaadid on välja öelnud, et kui nemad saaksid Eesti Vabariigi presidendiks, siis algataksid nad tingimata Põhiseaduse reformi, mis annaks kodanikele võimaluse valida presidenti.
Tasub meie poliitilisest ajaloost meenutada, et 1990ndatel me korra presidendi otsevalimist proovisime. See oli edukas katse, aga alustavad erakonnad said juba tollal aru, et rahva poolt valitud president ei pruugi olla valitsevale koalitsioonile just kõige mugavam. Ja muuseas, ka need kolm presidendi kandidaati, Siim Kallas, Mailis Reps ja Mart Helme – ei saa kindlasti olema ka kerged presidendid valitsevale koalitsioonile, sest nad on iseseisvad poliitikud.
Me võiksime presidendi valimise puhul mitte üle hinnata kandidaatide parteilisust. Võtkem eeskuju näiteks Soomest, kus kõik teavad, mis erakonnast on president tulnud, kuid see ei sega tal tööd presidendina.
prof. Peeter Järvelaid
