Aasta ei ole olnud meile kerge. Suuremaid ja väiksemaid vapustusi on meist vast igaüks kogenud, ootamatusi tuleb ette nii inimestel kui riikidel. Tundub nagu segaks keegi meelega neid tuntud radu ja lükkaks ümber hoolega valmisehitatut, nagu andes meile märku, et vanamoodi enam ei saa. Paraku ei tule midagi siin ilmas (peale kodumasinate) meile koos kasutusjuhendiga, ikka ise peame me vastused enda seest leidma või lahendused välja nuputama.
Ameerikas on saabunud selgus, Donald Trump on ka valijameeste poolt presidendiks kinnitatud ning kuigi kaotajad vintsklesid meeleheitlikult veel viimase minutini, peaks siiski jaanuarist koos uue valitsuse ametisseastumisega ka tavaelu taastuma.
Eestis on aasta lõpus nagu paisu tagant valla pääsenud kodanikeliikumine oma maa ja metsa kaitseks kahe suure teema kontekstis – Eesti metsade vastutustundetu lageraie ja Rail Baltic. Mõlemad määratu tähtsusega teemad.
Eks keskkonnaaktivistid teadsid juba aastaid, et meie metsi ei majandata mitte nii jätkusuutlikult nagu avalikkusele on muljet jäetud.
Juba viis aastat tagasi palus riigikontroll metsanduse arengukava kriitilise pilguga üle vaadata. Praegu kehtivas arengukavas on metsade juurdekasvuks märgitud 12 miljonit tihumeetrit ning riigikontroll pidas seda ülehinnatuks. Need andmed ei põhine riigikontrolli hinnangul riikliku metsainventuuri andmetel, mis hoiatasid, et kasvavat metsa jääb järjest vähemaks.
Hoiatuse peale valitsus vilistas ning keskkonnakaitsjatele ei viitsitud isegi vastata.
Nüüdseks on meie metsades laiutavad suured puudest paljad lapid jäänud aina rohkem silma ka tavainimestele ning protestid metsa laastamise vastu on ületanud uudiskünnise.
Muuhulgas on sõltumatutest metsandusekspertidest koosnev Global Forest Watch aerofotode põhjal välja arvutanud, et viimase viieteistkümne aasta jooksul vähenes Eesti metsade pindala ligi kolm korda kiiremini, kui seda juurde kasvas.
Tänu sellisele dokumentaalsele pildimaterjalile on avalikkusele ka selgeks saanud, et keskkonnaministeerium on andmetega sahkerdanud, mis tekitab antud ministeeriumi kohta tõsise korruptsioonikahtluse – istub ju antud ministeerium sisuliselt kahel pool lauda: tegeleb nii metsa pealt teenimise kui metsa kaitsmisega.
Eesti Maaülikooli metsandusteadlane Raul Rosenvald ning Tartu Ülikooli teadlased Asko Lõhmus ja Kaie Kriiska on keskkonnaministeeriumi poliitika kohta väga kriitilised:
“Aastaid on keskkonnaministeerium väitnud Eesti metsamajanduse olevat säästliku (jätkusuutliku), viidates faktile, et meie metsi raiutakse juurdekasvu piires. Säästlikkusega tegelevate teadlastena märgime, et niisuguses põhjenduses on kolm põhimõttelist, avalikkust eksitavat viga.
Esiteks: säästlik metsandus ei lähtu ainult puidu juurdekasvust. Teiseks: juurdekasvu- ja raieandmeid tuleb esitada objektiivselt, vaikimata maha arvutusmeetoditega seotud vigu ja sisulisi probleeme, näiteks raiutava ja asemele kasvava puidu omadustes. Kolmandaks: segadus meetodite ja terminitega annab võimalusi metsaraiete intensiivsuse näitamiseks poliitiliselt sobival kujul (loe: valetamiseks). Kahjuks on keskkonnaministeerium seda võimalust korduvalt kasutanud, kahjustades säästliku metsamajanduse arendamiseks vajalikku ühiskondlikku koostööd.” (14. dets. Postimees)
Eesti tuntuim ja värvikaim zoosemiootik, parasitoloog ja etoloog Aleksei Turovski ühines protestikirjaga selle pärast, et tema hingele teeb haiget suhtumine, nagu oleks mets on ainult raha teenimise allikas. “Mets ei ole mingi põld, mida peab igal sügisel saagist koristama. Omanikud arvavad, et nad võivad oma metsaga teha, mida tahavad. Kuid mets ja põld ei ole võrreldavad. Põld on monokultuuri kandev väli, mille inimene on ise loonud. Põldu peetakse kui elatusvahendit. Mets on ennekõike loodus, keeruline eluslooduse süsteem.”
Ja nii ongi. Mets ei ole monokultuurne puupõld! Südames teab seda iga eestlane, sest me oleme metsarahvas. Aeg on nüüd seda ka meie metsamajandajatele kõva selge häälega välja öelda.
Mis aga puutub Rail Balticusse, siis nõustun Jaak Jõerüüdiga, kes kirjutas Postimehes:
“Nimetan aasta sündmuseks Eestis kabinettide vaikusse surutud Rail Balticu teema väljatirimise kulisside tagant, mis on aidanud enam valgust suunata kodustele demagoogidele ühelt poolt ja Eesti tuleviku pärast muretsevatele inimestele teiselt poolt. “ (PM, 19. dets.)
Nii lähemegi uude aastasse uut moodi ja lootustega – küsime õigeid küsimusi, paljastame valetajaid ja omakasupüüdjaid, sest vaikimise hind on liiga kõrge – pöördumatult kahjustatud Eestimaa loodus ja elukeskkond.
Soovin teile kõigile Vaba Eesti Sõna poolt rahulikku aastalõppu ja imelist uut aastat ning olge meiega ikka ka järgmisel aastal.
Kärt Ulman
Toimetaja
