Toronto Tartu College’is esinevad Charles Kipper (klaveri taga) ja Urmas Kärner. Foto: Jaan Roos
Pühapäeva, 14. jaanuari pärastlõunal toimus Torontos Tartu College’i kontsertsaalis arvatavasti esimene rahvuskultuuriline sündmus tähistamaks äsjaalanud ,,Eesti aastat”.
Kuulajaskonna ette astus koostöö vaimus neli esinejat: New Yorgist saabunud bariton Urmas Kärner, regilaulja Leena Tiismann, noorema põlvkonna esindaja Järvi-Linda Raudsepp, kelle isa Andres toimis ka programmijuhina.
Eeskava nimi oli lihtsalt ,,Eesti laulud”. Vältimaks aktuseilmelist atmosfääri, võeti kasutusele väljend kontsert-õpituba-ühislaulutund. Nii elaski publik vabamalt lavategevusele kaasa, eriti ühislaulmise hetkeil, kuni püsti tõustes kontserdi lõpus, kinkis kuulajaskond esinejatele võimsa kiiduavalduse.
Kavaleht andis mõista, et sündmus oli pühendatud vabale Eestile, kusjuures tunnustati eesti heliloojaid ärkamisajast Eesti taasiseseisvumiseni. Kõlas vaid eesti helilooming erinevatest ajaloojaotustest. Laulud kajastasid maad ja merd, kodu ja truudust ning mõndagi rahvakommet. Eriti vaimustavalt kandusid kuulajaskonna südameisse Urmas Kärneri esitatud ,,teise” ärkamisaja laulud nii oma kitarri kui tuntud maestro Charles Kipperi klaveri saatel.
Pärast esimest hoogsat ühislaulu (Saebelmanni ,,Kaunimad laulud”) kostis esimese (1869. a.) üldlaulupeo repertuaarist ,,Sind surmani” (Kunileid – Koidula) Leena Tiismanni veenval esitusel. Figureerisid veel esimese generatsiooni heliloojad K.A. Hermann ja A.E. Thomson, kelle rahvalaulupärane ,,Kannel armas” oli sobivaks sillaks kahe ajajärgu vahel, juhatades sisse nn ,,vana aja”, mil rõhutud maarahval toimuski kõige eestipärasem laululooming. Elukutseline balletitantsija Järvi-Linda oli lauluks varvaskingade paelad vahetanud heledate häälepaelte vastu.
Toronto kontsert-õpituba, mis kandis nime ,,Eesti laulud”. Pildil esinejad Charles Kipper, Urmas Kärner, Leena Tiismann, Järvi-Linda Raudsepp, Andres Raudsepp. Foto: Jaan Roos
Järgnevalt kujundas Leena Tiismann eeslauljana kontserdi tegelikuks õpitoaks. Sel puhul õpetati publikut regivärsi kombel laulma värsiridu nimega ,,Kodu tunnusmärgid” (Karksi kihelkonnast). Need kordasid eeslaulja poolt esitatud viisi.
Peaksime mainima, et Leena pidi seda kohustust täitma koos Ilo Maimetsaga, kes aga haigestus enne kontserti. Mõlemad on rahvalaulu ansambli ,,Jaaniku” asutajad. Nüüd aga võttis kuulajaskond üle Ilo partnerliku kohustuse, nii et laul tegelikult kulgeski regivärsi kohaselt.
Urmas Kärneri sõnavõtt juhatas sisse Eesti Vabariigi ajajärgu, mida iseloomustasid rahvuslikud ühislaulud. Vabadussõda kajastas kavajuhi Andrese soolohääl. Kostis Hermanni loodud ,,Isamaa ilu hoieldes”, mille teine pool (,,Nende mure muljutused …”) tsükli lõpus muutis eeskavalise meeleolu. Järgnev ajaloojaotus oli kuulajaskonnale tuttavam, aga tunduvalt tõsisem: pagulasajastu ja okupatsioon. Kajastusid nüüd kadunud kodu (Paul Tammeveski “Kodumuld”, Uno Naissoo “Mu kodu”, Jüri Mandre “Kodunõmm”) aga veel midagi, mis ühendas teineteisega kaugeid meretaguseid.
Urmase etteaste oli selles tsüklis midagi erilist. Esituse eel selgitas kavajuht laulu saabumise lugu: laul tuli kodumaalt ühe neiukese kaudu Kanadasse 1970. a. hiliskevadel, kandus peatselt USAsse, siis Saksamaale, kus leidis aset sobivalt pandud nimega skautide-gaidide ilmalaager ,,Ühendaja”, siis Rootsi ja samas tagasi USAsse, kus Urmas osales laulu esitava heliplaadi salvestusel. ,,Öö pime” on poolesajandi jooksul kujunenud uueks eesti rahvalauluks, kuna autorid on tundmatud. (Kontserdil lauldud vanem viis on erinev sellest, mida kuuleme sel ajastul Eestis üllitet CD’l.) ,,Öö pime” aga oli tõepoolest ühendav laululüli kahe trööstitu eraldatuse vahel, kuna seda laulsid omal ajal ka kodumaa noored salajastel öisetel lõketel.
Kava koostaja Andres Raudsepp põimis kontserdi teemastikku eesti kiriku osatähtsuse paguluses. Nii kostis USA idarannikul tegutseva kirikuõpetaja Philip Tammaru sõnul: ,,Jeesus, surma äravõitja, saada vabadus!” (Ja saabuski vabadus!) Uuemas tempos esitatud ,,Jumal, laota armutiivad” oli helilooja nõusolekul laulja poolt veidi soft-roki poole suunatud. Vaimuliku lauluga said publik ja lauljaskond tervitada Ehatare puhkekodus viibivat Roman Toid.
Programm aga kandus kiirelt uuele ärkamisajale lauluga ,,Ärkamise aeg”. Urmase poolt esitatud Eespere ja Mattiiseni heliloomingud olid lihtsalt sütitavad. Vahepeal esitasid Andres, Leena ja Järvi-Linda järjekindlas tempos Charles Kipperi saatel ,,Ei ole üksi ükski maa” (Mattiisen-Leesment), millele Urmas koos Järviga lisas viimase harmoonilise värvingu. Pisarateni kandus meisterlikult esitatud Eespere ,,Armastan sind, Eestimaa”, milles Urmase tämber ja vaiksemad toonid ulatusid viimasesse ritta. Kui kõlas veel ,,Eestlane olen ja eestlaseks jään”, viibinuksid nagu kõik, laulja ja publik, Tallinnas laulukaare all.
Kiirelt saabusid lillekimbud ja kostis tänuavaldus helimeistri Allan Eistrati suunas. Kui lõppes ,,Jää vabaks, Eesti meri” ja vaibus ovatsioon, tuldi rohkearvuliselt ja tänumeelselt esinejatele juurde. Kringli ja kohvi kõrval elav keskustelu kestis hämarikuni. Ja nii möödus päev.
Ajr
