Linnupesa saunas. Foto: Viido Polikarpus
Mul oli selline tunne, et viimasest sauna kütmisest oli möödas mitu nädalat. Eile tundsin jälle oma esivanemate iidset kutset lunastada end saunakuumuses.
Minu naine ei ole eriline saunamõnude nautija. Tema, nagu suur osa eestlasi, arvab, et saun on koht, kus end puhtaks pesta, ei midagi enamat. Nad ei armasta kuuma sauna, piisab, kui sooja veega saab kümmelda. See kinnitab mu seisukohta, et eestlased on väga pragmaatilised mitte ainult tegudes, vaid ka tunnetes.
Seletussõnaraamat annab „sauna“ kohta teada, et tegemist on kohaga, kus kasutatakse kuiva kuumust ja kus niiskust tekitatakse vee valamisega kuumadele kividele. Punkt.
Tegelikult on saun midagi hoopis enamat. See on pühamu meelte jaoks. Näiteks kirjutas Andres Laasik Eesti Päevalehes (18. veebruar 2004), et „Andres Maimiku lühimängufilm „Kurat tuleb sauna“ sõidab oma kestuse mõnekümne minuti jooksul sauna palja ihu sõnumil. Mees ja naine klaarivad selles tõhusaks osutunud traditsioonilisel ihukuuril oma suhteid, argiseid ja igavikulisi“.
Saun on koht, kus saad oma tugevuse proovile panna sellega, kui kõrget kuumust sa talud. Et seal ollakse paljad, nagu jumal meid on loonud, siis ollakse ka võrdsed – ei mingit staatuse sümbolit ega muid vidinaid, mis sind teistest paremaks teeksid või esile tõstaksid.
Lakewoodi Eesti Majas oli meil ka saun, mida tehti igal reedel, seepärast ei ole mulle saunakultuur sugugi võõras.
Minu naine on terve selle nädala maal. Ta palus appi oma onupoja Tõnu Puura, kes aitab tal teha paljusid vajalikke töid – puid lõhkuda, prügi koristada jms – ehk kõike seda, mida ta lootis, et mina teen, aga mis on ikka jäänud tegemata. Nende kahe käes töö lausa lendab, sest kui Heli on siin, siis ei lähe ükski hetk niisama raisku. Mind lausa hirmutab see, mida Heli kõik võib päeva jooksul ära teha, nädalast rääkimata! Tema käes on jäme ots kõiges, mis meie maakodus teha tuleb ja tehakse ja otsustatakse. Tõele au andes peab ütlema, et ta ka teab kõike, mida tegema peab. Lisaks muule teab ta kõikide asjade asupaika! Ka seda, kus minu „kadunud“ asjad asuvad, isegi mu maalitarbed! Pesust ma ei räägigi!
Kohe, kui Heli maale jõuab, paigutab ta asjad ümber, mitte kunagi sinna, kuhu mina need pannud olen. Näiteks, kui mõni naaber tuleb meilt mingit tööriista laenama, siis pean ma Heli käest küsima, kus need on, sest ta on nad oma käe järgi ümber tõstnud ja mina ei leia neid enam üles.
Õige pea hakkan ma Heli maal olles tundma end üleliigsena. Aga muidugi olen ma piisavalt tark ja ettevaatlik, et mitte hakata oma rahulolematust, et ta sekkub minu vaiksesse maaellu, tema kuuldes väljendama. Vähemasti ei tee ma seda enne, kui meie talu nii seest kui väljast Heli väsimatu käe all on jälle puhtaks küüritud, nii et kõik ümberringi lausa särab.
Nii ma lähengi lõpuks alandlikult sauna, et leida seal unustust ja meelerahu, aga ka meelekindlust. Olen juba harjunud kütma sauna ka vaid enda jaoks. Lähen lavale ja mediteerin. Mõtlen sellele, et Heli on kõik oma käigud läbi mõelnud ja ta teab, mida ta tahab ja kuidas seda saavutada. Katsun siis ka ise olla tublim ja vastata tema lootustele minu suhtes. Katsun olla tõeline mees.
Mulle meeldib saunas kuulata klassikalist muusikat, selleks on mul seal väike raadio. Ka seekord läksin raadio juurde, et see sisse lülitada. Oma suureks üllatuseks avastasin ma raadio pealt suitsupääsukese pesa!
Kas polnud jällegi tegemist näitega, kuidas naised mu maailma on täielikult üle võtnud?!
Viido Polikarpus
