Viido maal. Autori foto
Ma olen harva haige ja pean ka tunnistama, et tihti teesklen ma seda iseendalegi. Kuigi mul on eluaastaid üle 70 ja ma elan enamasti ük-sinda, leian ma aeg-ajalt, et ma teesklen haigust selleks, et ei peaks mõnda asja tegema. Näiteks ei peaks puid tuppa tooma, kuigi olen selle seadnud endale prioriteediks ja nõuan seda iseendalt. Mul on tavaliselt piisavalt küttepuid ja neid jätkub toas mitmeks päevaks – igaks juhuks, kui ma peaksin „haigeks jääma“ ja ei saa välja külma kätte minna.
Ma ei karda külma. Ma kõnnin iga ilmaga palja peaga, välja arvatud siis, kui sajab vihma, sest mulle on jumalast antud paks parukas ja kõva pealuu, mis taluvad igasuguseid kuritarvitusi. Oma talveõhtute jalutuskäikudel olen tihti libastunud jääle ja kukkunud oma pehmele tagumikule, kuid ainult üks kord lõi mul silmist välku välja, sest ma lõin pea vastu jäist maad nii kõvasti ära. Ootasin, millal valu mu üle võimust võtab. Mõtlesin ka selle üle, kui kaua aega läheb, kui keegi mu külmunud keha siit leiab. Aga ometi ei juhtunud midagi hullu. Ei valu, ei teadvuse kadu – mitte midagi sellist. Tõusin üles, raputasin pead ja sain kinnitust sellele, et olin tõesti ärkvel ja jalutasin siis aeglaselt koju tagasi.
Mulle meeldib õhtul hilja väljas jalutada. Iga õhtu on isesugune. Kord võib sadada lund, kord paistab täiskuu ja tähed siravad vastu tumedast taevast. Teinekord on ilm udune ja müstiline ja kuulda on, kuidas hundid uluvad ja koerad hauguvad kauguses. Ühel õhtul hoidsid koerad minu lähedale ja ei tahtnud minu juurest lahkuda, olles kogu aeg ärevil millegi suhtes. Mu hea sõber ütles, et kindlasti oli see hundi pärast. Hunt ründab koera, aga mitte siis, kui kõrval on inimene. Ma küsisin temalt, kas see ei võinud olla ilves, aga ta vastas, et ilves ei saanud see olla, kuna ilves on kaslane ja ta kardab koeri, koerad võivad kassile kallale minna.
Ühel hilisõhtul sattusin teerajalt kõrvale minema ja peaaegu eksisin ära, aga kuna mul on alati kaasas mobiil, siis ma ei ole eriti mures eksimiste pärast.
Kõndimine on nagu mediteerimise üks vorme. Ma käin iga päev kümme kilomeetrit. Iga eelmine jalutuskäik oleks olnud nagu hetk tagasi. Ja õige hingamine on pikkadel jalutuskäikudel väga oluline. Ma hingan tavaliselt nelja sammu vältel sisse ja kuue sammu vältel välja. Nende kõndimiste ajal unustad kõik mured ja ei mõtlegi millegi peale. Ei ole midagi, mille üle juurelda, lihtsalt loed oma samme. Kui kahtlevad mõtted su vallutavad, siis hakkad uuesti samme lugema. Algul oli see ebamugav, aga nüüd olen sellega harjunud ja suudan oma mõtteid kontrolli all hoida. Aeglane hingamine varustab keha hapnikuga, mis rahustab ajutegevust ja alandab vererõhku.
Minu eas on hea olla liikumises. Olen seda juba mitu aastat teinud ja tunnen nüüd, kui palju head on see mu tervisele teinud. Hea tervis ei tule kiiresti, vaid see nõuab aega.
Igapäevane paar tundi kõndimist on midagi kasulikku, mida ma iga päev teen. Pärast jalutuskäiku koju jõudnuna on mul tunne, nagu ma oleksin midagi suurt korda saatnud.
Kui ma olin laps, siis mu isa arvas, et haige olemine on kriminaalne. Kui sa olid haige, siis sa ise tahtsid haige olla. Isa ei lubanud emal mind hellitada, kui ma juhtusin haigeks jääma. Olin nii hirmul, et ei julgenud haigest peast naeratadagi, sest see oleks nagu näidanud, et ma polegi haige. Lapsena juhtus ikka vahel, et tahtsin koolist puududa mingil põhjusel. Avastasin, et siis tuleb käega vastu nina lüüa, nii et veri välja tuleks. Kui kooliõde näeb juba kolmandat korda, et mul nina jookseb verd, saadab ta mu koju ja ma võin välja mängima minna. Mu isa ei saanud sellisele pettusele kunagi jälile, aga nüüd on mul lame nina, millega ma pean kogu oma elu elama.
Viido Polikarpus