Parima skaudi rändkarika võitis Karl Siismets. Pildil Karl koos vanemate, õdede ja juhtidega. Foto: Mairo Notton
Suurlaager “Järvemetsa 60 – Mereküla” II
Esmaspäeva õhtul toimus Järvemetsa peaväljakul ühine filmivaatamine. John Jester koos abilistega ehitas lipuvarrastele suure väliekraani (millest, see jääb tegijate saladuseks ning teistele mõistatamiseks) ning esimeseks filmiks oli “Kalapoeg Nemo”. Pimeduse saabudes kogunesid laagrilised oma tekkide või toolidega peaväljakule ning süües popkorni, asuti tähistaeva taustal nautima eestikeelset filmi väikesest kinnipüütud meriroosahvenast, kes püüdis uuesti vabadusse saada ja kuidas tema isa teda otsis. Paljud pisemad ei jõudnud filmi lõpuni vaadata ning lahkusid oma all-laagritesse unele, kuid paljud vaatasid siiski lõpuni, vaatamata niiskusele ja jahedusele, mis järvelt tuli. Peale väikest pausi, mil laagrilised said otsida soojemaid riideid ning jalga sirutada, vaadati ühiselt veel teist filmi – James Tusty „Üheshingamine”. See oli dokumentaalfilm ühest ameerika koorist, kes tegi ettevalmistusi Eesti Laulupeole minekuks ning ka seal olemisest. Kuidagi äärmiselt võimsalt mõjus eesti koorilaulu katkendite kuulamine vabas õhus tähistaeva taustal.
Ööl vastu teisipäeva korraldasid Siiri McClafferty, Külli Marotto ja Ilmar Tamm koos abilistega öömängu, kus külla tulid nii Poseidoni poeg kui merineitsid. Gaidid-skaudid jagati seitsmesse gruppi ning neil tuli mööda laagriala ringi käia ja otsida pärleid merineitside kaelakeede jaoks. Kuid samal ajal käis laagrialal ringi ka grupp vetikaid, kes üritasid pärleid omakorda enda valdusesse saada. Pärlite asukohta näitasid helenduvad õhupallid. Kuid pärleid sai ka erinevatest öömängu punktidest – kas tuli aidata nukrutseval armastajal leida tema printsess, tantsides ja lauldes printsessi röövijatele või tuli aidata katkise jalaga meest, loovutades enda seljast esemeid, et tema jalg kinni siduda ning seejärel ta laevale viia ja olla koos temaga tormisel merel (saades ka suure “veelainega” kastetud) või esitada üks stseen tuntud filmist või lasta nerfgun’iga topse või juhendaja eeskujul teha erinevaid joogapoose. Kogutud pärlid sai viia Poseideni poja kätte järverannale, kus mäng lõppes. Seal loeti kogutud pärlid kokku ning jagati osalistele küpsiseid ning sõõrikuid.
Teisipäeval kogunesid laagrilised peale hommikusööki peaköögi juurde, et koos minna Island Beach State Park’i. Tehti kaasa võileivad, pakiti need jahedust hoidvatesse kastidesse, lisaks banaane ning virsikuid ja hästi palju veepudeleid, sest lubati hästi sooja ilma. Saabusid kolm koolibussi, hundud ja hellakesed mahtusid ühte bussi ning ülejäänud laagrilised teistesse, lisaks sõitsid ka mõned juhid autodega. Hundude-hellakeste buss tegi peatuse pargi külaliskeskuses ning koos kahe noore giidineiuga jalutati ühe väikese lahesopi juurde. Giidid rääkisid, mis loomad pargis elavad – rebased, jänesed, kilpkonnad, mitmed pisemad närilised ja palju linnuliike ning veeloomad.
Jalutuskäik selle kuuma ilmaga oli küll raske, kuid veele lähenedes läks lastel eriti huvitavaks. Nimelt palusid giidid endile abilisi ning kolm eri gruppi lapsi said „seine”-stiilis võrguga veeloomi veest välja tõmmata. Kõige rohkem oli küll võrgus angerjarohtu, mida on lahes väga palju ja mis on veeloomadele nii toiduks kui ka varjumiseks. Kuid tõmmati välja ka hulga millimallikaid, mitmesuguseid väiksemaid kalu, krevette ja tigusid ning ka mõni väike lestakala ja paar ilusat sinist krabi. Lastel oli võimalus neid kõiki ka pihku võtta (krabisid ei soovitatud, kuna nende sõrad võivad napsata, kui valesti hoiad) ja siis nad vette tagasi lasta. Peale seda jalutati tagasi bussi peale ja ühineti rannas teiste laagrilistega.
Oli super ilus rannailm, soe ja veidike tuulekest, vesi mõnusalt soe ning natuke lainet. Kõigepealt söödi oma kaasatoodud lõunasöök ning siis vette! Ja ega mõnda last vist ei saanudki enne veest välja kui oli aeg rannast lahkuda. Paaril korral, kui oli korraga palju laagrilisi vees laineid püüdmas, võeti käte alt kinni ning tekitati lainetesse pikk inimkett, millest õnnestus vee ääres olijail ka mitmeid pilte võtta. Ja et pilte veelgi huvitavamaks teha, viisid noormehed kummagisse inimketi otsa eesti lipud. Seda küll vist pole varem tehtud, kuid väga tore ning meeldejääv oli!
Suurlõkke süütasid tõrvikutega vanemskautid „ürgeestlased -Hõimuvelled”. Foto: Rein Linask
Päev lõppes all-laagrite ühislõketega – hundud/hellakesed, skaudid/gaidid, veteranid/veimevakk ja tehniline ning sõbrad. Sellised hetked tähistaeva all lõkkelaule laulmas on vist laagri tõeline võlu.
Kolmapäeva hommikul oli metsamäng, mille korraldas gdr Tiina Ets. Laagrilised jagati kuude võistkonda (kokku 109 last/noort) ning laagrialale oli paigutatud kuus tegevustega kontrollpunkti. Peamaja juures tuli kostüümid selga panna ning perepilt teha. Ka oli vaja kirjutada jutuke oma perekonnast, mis sisaldaks liikmeid igast all-laagrist. Koostöö ja nutikus on metsamängus oluline. Skaudimaja juures tuli kinni püüda veega täidetud õhupalle ning söögipulkadega igasuguseid esemeid kanda. Võrkpalliväljakul anti kuulata katkendeid 50-st laulust ning tuli ära arvata laulu nimi. Gaidlaagri lõkkeplatsile oli üles pandud lohakas telk ning seal sees oli igasugu asju. Võistkondadel tuli leida, mis vead seal telgis või telgi ümber olid. Gaidiköögi juures tuli tuntud viisile luua uus laul teatud mereteemaliste sõnadega. Ning sauna oli saunamees skm Mati Kobin ise loonud ühe kontrollpunkti, kus ta oli oma ema mälestuste põhjal loonud laevahuku läbielamise võimaluse. Põgenikelaev sai torpeedotabamuse ning sellega seoses pandi proovile noorte oskus käituda stressisituatsioonis ning häire olukorras.
Metsamäng loeti kordaläinuks, noored tutvusid mitmete uute sõpradega teistest all-laagritest ning õppisid ka üksteisele toetuma. Põnevusega tuli oodata laupäevani, et teada saada milline nendest andekatest salkadest tuli võitjaks.
Kolmapäevase lõunasöögi tarbeks grillis Nils Puström loomaliha, mis oli tõesti väga maitsev. Siin tahaks ka ära mainida, et ühel esimestest laagripäevadest oli magustoiduks catch of the day – ehk kummikommikala tarretises, vahukoore lained peal. Ja ühel teisel korral oli magustoiduks Anne Holda tehtud pretselitarretise-vahukoore kook. Üldse olid kõik toidud väga maitsvad ning jääb vaid öelda kiidusõnu kokkadele. Aitäh pererahvas!
Gaidi tõotuse andsid Mathilde Engso, Toni Männik, Tia Puskar ja Danika Senzer. Foto Anne Sarapik
Kolmapäeval peale õhtusööki kogunes gaidlaager lipuväljakule, et vastu võtta uued õrnakesed, hellakesed ja gaidid. Oma õrnakese-lubaduse andsid Liisi Ladon, Luisa Uroza ja Aili Simonson, hellakeselubaduse Katherine Hubschmidt ja Kylee Krause ning gaiditõotuse andsid Mathilde Engso, Toni Männik, Tia Puskar ja Danika Senzer. Peale gaidide hümni laulmist ning lipu langetamist suunduti koos Metsakirikusse.
Metsakiriku koos armulauaga (armulaualeiva küpsetas Anne Holda) viis läbi õpetaja skm Thomas Vaga ning koos temaga lugesid jumalasõna ka mõned laagri noored – Maiki Müürsepp, Maria Siismets, Johanna Saarela, Linnea Tõõtsov, Tarmo Tari ja Karl Siismets. Kõigile kohalviibijatele jagati küünlad, mille värelev leek andis õhtuhämarusele nii palju pühadust juurde. Õpetaja Vaga jutlus oli mereteemaline, ta rääkis, kuidas Jeesus tormisel merel viibis ning teda paluti merd rahustada.
Mälestati ka sel aastal lahkunuid – Eesti Gaidide Malevast USA-s ngdr Elvi Tarien, gdj Lagle Kõiva ja ngdr Lilian Heldi Esop; Eesti Skautide Malevast USA-s skj Juta Aulik Roosaare ja skm Tiina L. Fischgrund ning noortesõber Kalli Kobin. Ning Kanadast gdr Oldi Põder, gdr Margot Nortmaa, nskm Tammi Ruutopõld, skm Heikki Paara ja skj Ekke Loo. Teenistuse ajal kutsus õpetaja Vaga ette Markus Kitsingu, kelle Kotkaskaudi (Eagle Scout) projekt on Metsakiriku uue altari ehitamine ning üldine renoveerimine. Uus altar õnnistati ning õpetaja Vaga jagas Markuse abiga kõigile soovijaile armulauda.
Mikko Liivak andis oma hundu lubaduse. Foto: Rein Linask
Enne Metsakirikut oli pidulik koondus hundude all-laagris, kus hundulubaduse andis Mikko Liivak. Peale Metsakirikut aga pimedas laagrilõkke ääres andsid oma skauditõotuse Wyatt McQuilkin ja Lukas Einberg. Skm.
Skaudi tõotuse andsid Wyatt McQuilkin ja Lukas Einberg. Foto: Rein Linask
Gunnar Tamm pani noormeestele südamele, et mehe sõna on tema kõige olulisem väärtus ning skauditõotus kinnitab, et skaut lubab nende seaduste ja aate kohaselt käituda – lubades seda teiste skautidele aga eelkõige iseendale. Juhid kinnitasid, et noormehed olid täitnud vajalikud nõuded ning värsked kaelarätikandjad andsid selge tõotuse. Peale pidulikku tseremooniat tulid skautlaagrisse ka gaidlaagri liikmed ning üheskoos mälestati sel kevadel lahkunud skm Tiina L. Fischgrundi. Tiina alustas gaidmalevas, kuid ajal, mil ta oma poeg oli pisike, liitus ta skautmalevaga, olles seal pesaema. Aja jooksul sai temast Eesti Skautide Maleva USAs juht (kokku üle 10 aasta), olles 8 korda suvise skautlaagri juht ning esimene naissoost skautmaster USAs. Ta oli ka mitmel aastal Eesti Skautmastrite Kogu USA koondise juht. Ta oli üle 50 aasta skautide maleva suvelaagri elanik ning kirjutas mitmeid laagrilaule.
Huvitavad andmed: neljapäevase seisuga oli registreeritud laagrilisi juba 213!
Kõige nooremad laagrilised olid Bodhi (4) ja Aksel (5) Kiiss ning 6-aastased Liisi Ladon, Oliver Lamvol ja Luisa Uroza. Küpseimas eas olid laagriveteranid daamid ngdr. Tiiu Ling ja skm. Ivi Tamm ning härrased ESL peaskaut skm. Rein Linask, skm. Enn Kiilaspea ja nskm. Veeliks Ling. Noored, tehke järele!
Neljapäeva õhtul olid gaidpere ja skautpere eraldi laagrites, kus sai palju laulda, hõisata ja naerda.
Ringkäigul läbi laagri demonstreerisid hundud oma alllaagris väikeste purjekate võidusõitu. Vajalikku tuult pidid hundud ise tekitama puhudes pikkade kõrde abil. Foto: Rein Linask
Reedel katsuti jõudu spordivõistlustes kuumale ilmale vaatamata – kavas olid ümber järve jooks, pallivise, kuulitõuge, kaugushüpe ning kiirjooks ehk sprint. Kindlasti innustas noori sportlasi ka see, et Rio olümpialt tuli teade, et esimene medal Eestile oli juba teenitud – meeste neljapaadi aerutamises pronksmedal! Spordijuhid skm. Toomas Kilm ja Ly Kilm viisid läbi heatujulise ning mitmekesise spordipäeva. Tänu tegijatele ja noorte juhtidest abilistele!
Õhtu lõpetas ühine tantsupidu. Suure köögisaali laest rippusid hiigelsuured meduusid; tantsupeolised tulid kohale mereteemalises riietuses, gaidlaagri juht ngdr Linda Kangro isegi poolenisti haikala hammaste vahel! Diskor Viktoria Hallikääre mängitud muusika saatel tantsiti mitu tundi.
Nagu tavaks, oli laupäeva hommikul kogu laagripere liikvel – all-laagrite külastamine. Hoolimata ülipalavast ilmast tõttas kogu laagripere sinistes laagrisärkides all-laagrist all-laagrisse, et imetleda kõrgele puudesse püstitatud telke, leidlikult kavandatud ehitisi ja ilusaid kaunistusi. Noored olid nädala jooksul palju õppinud ja saavutanud!
Metsamängu võitjaks tuli Tomatite salk, autasustamine toimus Olevi järves. Foto: Rein Linask
Pärastlõunane auhindade jagamine toimus seekord hoopis põnevas kohas, st Olevi järves! Laagripere kogunes sauna juurde liivasele rannale ning auhindade jagajad – laagrite juhid ngdr Linda Kangro ja skm Gunnar Tamm – läksid puusadest saadik vette, kus tänati laagri abilisi. Kutsuti ette ka skm. Toomas Kilm, kes jagas reedeste spordivõistluste auhinnad. Ka gdr Tiina Ets sumas järve jagama metsamängu ja viktoriini auhindu. Metsamängu võitis „Tomatite” salk, teise koha pälvisid „Americanadians”. Parimad viktoriinimängijad olid Elli Kipper, Talvi Parming ja Tiina-Kai Paluoja (kõk Kanadast). Auhinna said ka Kadi Laaneots, Silver Laur, Monika Hutchings, Stefan Skonberg, Krista Poolsaar ja Liina Sadul. Nooremate hulgast olid parimad hundud Viggo Vanaselja ja Jesse Jürimäe; palju ei jäänud maha skaudid Tormi Notton ja Karl-Heikki Jõks. Ka vanemad mängijad said tunnustust: Vilve Ladon, Endel Mell ja Ingrid Kütt. Hästi tehtud! Palju õpitud! Öömängu auhindu jagas vetejumal Poseidon (Ilmar Tamm) ise koos kahe näkineiuga (Külli Marotto ja Siiri McClafferty).
Kogu laagrinädala suursündmus – suurlõke – õnnestus üle ootuste. Ilmataat hoidis vihma vaos, kuigi kaugel taevavõlvil oli sageli näha piksesähvatusi. Hoogne laul, toredad lõkkenaljad ja etteastete hea tempo lõi külaliste ja laagriliste hulgas hea tuju. Lõkkel oli võimalik nalja teha laagris toimunu üle ja näidata seda, mis nädala jooksul õpitud. Laulu ja naeru tõusis lausa taevani. Suurlaagri sõprusring oli mitmekihiline ning oli osalistele liigutav seista kõrvuti, käed ühendatud “parem üle vasaku” inimköies.
Aga ka selline tore ja tegevusrikas nädal jõuab kord lõpule. Laagripere pakkis asjad kokku, võttis telgid maha, lammutas ehitised. Enne lõunat koguneti peaväljakule lõpuparaadile, kus kostsid kiidusõnad tublidele noortele laagrijuhtidele – ngdr Linda Kangrole ja skm Gunnar Tammele.
Parima noorjuhi tiitli omandasid hellakeste laagri juht ja abijuht Lia Triantafylidis ja Hailey Linask. Foto: Mairo Notton
Tunnustati ka teisi tegijaid. Gdr Tiina Ets märkis, et suurlaagri gaidlaagris olid kõik kõrgemad juhid – gaidlaagri juht ja abijuht (ngdr Linda Kangro ja ngdr Hillevi Ets), all-laagrite juhid (gdj Viktoria Hallikäär, gdj Ilona Lane, gdj Lia Triantafylidis), komandandid (ngdr Hillevi Ets ja gdj Teele Jõgi) – kuni 30 aastat vanad.
Gaidide Malev tunnustas selle aasta parimaid noori juhte, kes võtsid endale ülisuure ülesande – hellakeste all-laagri juhtimise – ja tegid seda rõõmu ja rahuliku meelega: Lia Triantafylidis ja Hailey Linask. Neile anti üle vastav rändauhind – autahvel.
Parima hundu rändkarika omandas Markus Jõks. Foto: Mairo Notton
Eesti Skautide Malev kutsus ette skm. Erni Kilmi-nimelise rändkarika võitja Parima Hundu Markus Jõksi; aule lisaks annetas skm. Ivi Tamm tublile hundule järgmise aasta skautlaagri maksu ja Pipra Poe arve. On teada, et tublidest hundudest sirguvad tublimad skaudid ning tänavuse Leo Roometsa-nimelise Parima Skaudi rändkarika võitja oli vanemskaut Karl Siismets. Tasub märkida, et see igati skautlik noormees on seda karikat varemgi ära teeninud! Hästi tehtud!
Gaidid ja skaudid läksid seejärel oma laagritesse, kus anti välja ka teised malevate ja all-laagrite kesksed auhinnad. Eesti gaidide Malev USAs andis Jüripäeval üle andmata jäänud edutuse väärikale kauaaegsele juhile: ngdr Katrin Pillion ülendati gaideriks.
Vanemgaidide all-laagris (juht Viktoria Hallikäär) valiti Parimaks Vanemgaidiks Lilly Aasmaa, Parimaks eesti keele rääkijaks Krista Poolsaar ja Kõige sõbralikumaks vanemgaidiks Megan Kruzyk. Gaidide all-laagris (juht Ilona Lane) jagasid Kõige sõbralikuma gaidi auhinda Kaili Myers ja Maria Siismets, Kõige gaidlikumaks gaidiks nimetati Elizabeth Master, Kõige abivalmimaks gaidiks Maiki Müürsepp ning Kõige püüdlikumaks eesti keele rääkijaks Kaili Linask.
Hellakeste all-laagris (juht Lia Triantafylidis) valiti Parimaks hellakeseks Melinda Siismets, Kõige sõbralikumaks hellakeseks Teija Hogg ja Eeskujulikumaks telgiks „Krabid” (Marina Põldmäe, Krista Chasse, Veronika Liivak, Morgan Tamm). Skautide all-laagris anti välja järgmised auhinnad: Parima telgi võitis „Silver Supporters” (Kristjan Tõõtsov ja Aavo McClafferty) Kõige kuulekam skaut oli Hendrik Kingo. Alati valmis oli Lukas Einberg. Kõige huvitavama ehituse tegid Carter Linask, Erik Saarela, Hendrik Kingo ja Jaak Kõiva. Parim kanadalane oli Markus Hogg. Kõige valgustatum skaut oli Karl-Heikki Jõks. Hundude all-laagris nimetati Sõbralikuimaks hunduks Felix Tamm, Püüdlikuimaks hunduks Connor Sarapuu ning E-telgi (eeskujuliku) telgi auhinna teenisid Jesse Jürimäe ja Maxim Tamm. Skautlaagri sulgemine oligi hundu all-laagriplatsil ning kauni sini-must-valge lipu langetasid selle laagri viimaseks korraks kombekohaselt Parim skaut ja Parim hundu.
Oli huvitav tõdeda, kuidas huvi ja armastus skaut-gaidlaagri vastu on vahel lausa perekondlik asi. Näiteks tulid kõik kolm suureks sirgunud Skonbergi venda laagrisse kaasa lööma. Magnus oli vanemskautide all-laagri juht, Stefan tema abi ja Carl Erik oli hundude all-laagri abijuht ja pühapäevase üldlaagri tegevuse korraldaja. Teine pere, kus skautlikud juured jooksevad sügavalt, on Siismetsa perekond: Melinda sai eeskujuliku hellakese auhinna, Maria kõige sõbralikuma gaidi auhinna ja Karl eeskujuliku skaudi karika. Need noored on aktiivsed gaidluses ja skautluses aastaringselt. Ka paljud teised pered paistavad silma oma suure osaluse, tubliduse ja abivalmidusega. Tuleb ka tõdeda, et skautlik programm annab igale põlvkonnale midagi uut ja kasulikku juurde.
Buss, mis pidi kanadalased koju viima, vist aimas, kui raske on skautidel ja gaididel Järvemetsa laagrist lahkuda ja buss ei tulnud….ja ei tulnud….ja ei tulnud. Enam kui kahetunnise hilinemisega said Kanada gaidid ja skaudid teele.
Nägemiseni järgmises laagris, kas siin- või sealpool piiri! Palju õnne kallis juubilar Järvemetsa – oled 60 aastat noor!
Vilve Ladon
Abistasid: gdr. Tiina Ets ja skm. Leelo Linask