1942. a kirjutas saksa meelsusluure: “Eestlane seisab oma isikliku kapsamaa eest eluhinnaga, teiste omad teda ei huvita…” See tsitaat meenus lõppeval aastal korduvalt ja praegugi juurdlen, kus on tehtud see viga, millal ja kuidas on läinud ajakirjandus inimeste kätte, kes ultimatiivselt Eestist kui väärtuslikust keskkonnast ei hooli…
Meil on vaja ägedaid noori toivomakke, fredjüssisid, toomasjüriadosid, erkiberendseid ajakirjanduses Eesti inimeste ühishuvide eest targalt ja kindlalt seisma – ajakirjanik on rahva ühishuvide ja eksistentsi advokaat!
Me uuringud näitavad, et Eesti pikk perspektiiv ja loodus on absoluutne ühishuvi!
Me ei taha SELLE Eesti kadumist ja asendamist millegi muuga, nagu ei tahtnud me seda 30 aastat tagasi:
Fosforiiti? – Tänan, EI!!!
Uuel, 2018. aastal ootab meid ja meie ajakirjandust uus tegude teekond “täna 30 aastat tagasi” 1988 – 2018!
Ajakirjandus ei ole vaikusele summutaja, vaid on nende inimeste teekond, kes haaravad tungla “mis Tuglas on pillanud käest”.
On aeg maailma arenguid tõdeda ja rõhutada:
PÕLIS-… on KÕRG-.. !
Aberrant decoding – lugesin vahva toimetaja Eeva Esse lugu ERRi veebis – Uudishirmu tippkeskus! (õige on: uudishimu tippkeskus) – lugesin “uudis-hirmu” ja mõtlesin, hm, kas inimesed tõesti kardavad “uudiseid”?
Kuigi meie maailm liigub edasi tegusate eetos-inimeste jõul, kus on nad meie uudistes? Miks sellised tegusad ja targad inimesed ei kõnele olulistel teemadel igapäevaselt kõikvõimalikes saadetes nagu oli see 1988?
Ehk oligi Eesti Rahvusringhäälingu nn Tuisu-tänava uue hoone visonääril Andres Jõesaarel õigus oma mõtet põhjendades, et saaks inimesed liikuma ja saaks ajakirjanikud uuesti inimestega reaalselt suhtlema…
Seega vajame rohkem uudiseid ja arutlusi reaalsusest!
Ühiskond vajab tegusat ajakirjandust, milles kodanikud saaksid omi mõtteid ja kogemusi arutada ning arendada kodanikena ühishuve;
vajab uudiseid, mis põhineksid reaalsuse reflekteerimisel ja mitte poliitkonstruktsioonil;
vajab arutlusi, mis oleksid nn kaheastmelisel infovastuvõtul paremini kontekstualiseeritud – žanrirohkelt juba ajakirjanduses endas;
vajab ajakirjandust, mis kõnetab reaalselt (valmis just Andrus Tinsi uuring noorte ootustest);
mis on väärika Eesti-hoiu loomuga nagu 30 aastat tagasi 1988 ajakirjandus oli seda Eesti looduse koloniseerimise vastu.
Ajakirjandusel on vaja tegutseda 1988. a. ajakirjanike professionaalsuse ja vaimu tasemel!
Aeg on pidevalt nõudlikult küsida: KUS on see meie väärtuslik kõrgtehnomõtlemine ja kõrgtehnolahendused Eesti reaalsuskeskkonna jaoks?
Vajame reaalset tehnohüpet, millest juba 1988. a. loomepleenumil kõneles Arno Köörna ja mille suunda pole siiani – 30 aastat – Eestis ikka veel võetud/ ajakirjandus pole küsimuste ja ootusega piisavalt survestanud võtma: Eesti vajab kõrgtehnoloogilise PÖÖRET reaalselt, see on ainuvõimalik tee. *
Seega: ajakirjanduses peame seda põhiküsimust väga nõudlikult anno 2018 küsima.
2018 tuleb pärisküsimuste küsimise aasta!
Tuleb ajakirjanduse pöörde aasta!
Toredat õnnestumist tulvil uut aastat!
Need sisekõnelised mõtted uue töötuhina eel-taktil anno 2018, ärksat vaimu!
______
* Arno Köörna:
tuleb saavutada vastandlikke huve, mis sünnitab majanduslikke konflikte. Mõnes mõttes meenutab see jalgpallimängu, kui väljakul on korraga kaks palli. Teiselt poolt võib märgata seda, et reformi elluviijatele tulevad meelde 1965. a kogemused.
Kõigepealt olgu öeldud, et reformi elluviimine on usaldatud bürokraatiale, keda ennast reform õõnestab. Järelikult peab bürokraatia ise saagima seda oksa, millel ta istub. Võib arvata, et ta seda entusiastlikult ei tee. Teiselt poolt peame arvestama, et reformi elluviijateks on ka majandusjuhid, kelle genofond kujunes stalinliku kaadrivaliku printsiipide järgi. Tähtis oli konformistlik mõtlemine ja tegutsemine. Mulle tundub, et kaupade defitsiidile, mis on iseloomulik meie majandusele, lisandub mõistuse defitsiit. See on arvatavasti raskemini ületatav.
– – – Esiteks tuleb ette näha radikaalsemad struktuurinihked meie vabariigi majanduses, mis eeldavad struktuurinihkeid tööstuses endas, et toimuksid nihked teadusmahuka toodangu kasuks.
– – – Kolmandaks, ühiselt saame palju teha selleks, et vabastada meie ühiskond ja selle juhtimine sügavast skleroosist, ravida ta sellest raskest haigusest terveks.
A. Köörna 1988. ENSV Loominguliste Liitude juhatuste ühispleenum, 1.-2.4.1988 Kõnekogumik. Tallinn: Eesti Raamat, 34 – 37.
