Sügis,
kompsud, rännakud
aja kaane all
minevik mäletab
sügislehtede all…
Idast torm tõi rahet
langes kui lehti:
isad, poeg ja vend
hukkusid emad,
hukkus lapsi
vahtrapunaseks värvus muld
nutta ahastas süda.
Oksi räsis ida ja lääne tuul.
Latvu ja tüvesid murdis torm
mõned metsades päästsid end
mõnda kohastumine säästis,
mõnda ülemere ränd.
Sügis,
tee ees, tee taga…
ikka veel südamesopis
lahkumisvalu,
lapsepõlve kodutalu.
Autumn:
bundles and wonderings
under blanket of time
bygone days rememberance
under autumn-leafy trail…
Storm brought hail from East
like autumn leaves
felled fathers, sons
and brothers,
perished kids and mothers –
soil maple-crimson smirched
heart cried desperate tears.
The East-West winds
ruptured trunks and
branches –
deep forests or speedy
transition
some from tragedy spared,
some overseas fled.
Autumn:
road ahead, road behind
in the corner of the heart
still ache from being
torn apart
from childhood home.
Aime Martinson Andra
