Edasine on nüüd juba värske ja verine ajalugu
24. veebruaril 2022 ründas Venemaa Ukrainat juba 100 000 sõduriga, kümnete tuhandete tankidega ja hakkas pommitama paljusid Ida-Ukraina linnu. Ainult paar esimest päeva tulistati sõjalisi sihtmärke, kuid peatselt hakati massiliselt pommitama ja hävitama elamispiirkondi, tsiviilobjekte – sünnitushaiglad, teatrid, muuseumid. Tänaseks on täiesti maatasa hävitatud üks Ukraina ilusamaid linnu Mariupol ja mitmed väiksemad linnad.
Suur osa rahvusvahelisest kogukonnast on nüüd lõpuks tõsiselt mõistnud Venemaa hukka rahvusvahelise õiguse ja Ukraina suveräänsuse rik-kumise eest, aga ka genotsiidi nime väärivate massimõrvade eest, mis äsja Ukrainas paljastusid. Paljud riigid on nüüd lõpuks rakendanud reaalseid, mõjuvaid majandussanktsioone Venemaa kui riigi, aga ka Venemaa oligarhide ja suurettevõtete vastu, kuigi mõned riigid üritavad ikka ajada oma gaasi- ja naftaäri edasi ega suuda reetlikust, ohtlikust Vene-sõltuvusest päriselt loobuda.
Putini Venemaa agressiooni tagajärjed Euroopas ja maailmas
Niisugust sõda pole Euroopa südames olnud pärast Teise Maailma sõja lõppu 1945. aastal. Tagajärjeks on suurim pagulaskriis üle 75 aasta: ligi 4, 5 miljonit põgenikku Ida-Euroopa riikides, kümme miljonit inimest on sunnitud jätma oma purustatud kodud sadades Ukraina linnades, otsides turvalisemat majutust mujal lääne pool Ukraina sees. Ka nemad on potentsiaalsed põgenikud, kes võivad veel suunduda naaberriikidesse.
Eestisse on praeguseks saabunud juba üle 30 000 tuhande põgeniku Ukrainast ja see vool pole kaugeltki lõppenud, osa jätkavad teekonda teistesse riikidesse, kus neil on sugulasi või sidemeid. Eesti on võtnud vastu proportsionaalselt rohkem põgenikke kui teised Balti riigid, kuigi meie rahvaarv on neist kolmest kõige väiksem. Osalt johtub see faktist, et enne veebruarisõja algust töötas Eestis üsna palju ukrainlasi meie parema palgataseme tõttu. Kui veebruaris uus sõjajärk algas, suundusid Eestis töötanud Ukraina mehed kodumaale sõdima, nende pered, naised-lapsed tulid aga Ukrainast Eestisse sõjapakku.
Maailma rikkaim riik USA on ka nüüd lõpuks, pärast viienädalast viivitust soostunud võtma vastu 100 000 Ukraina põgenikku, aga sissepääsuviisa saamiseks on paraku kehtestatud liigsed bürokraatiatõkked, nõnda et niigi heitunud ja kõigest ilma jäänud sõjapõgenikud peavad seisma tundide viisi Poolas ja mujal Ida-Euroopas USA saatkondade juures tänavatel lume, vihma ja külma tuule käes. See on talumatu.
Tänaseks on selge, et Vene sõdurid on Ukrainas toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid, pommitanud massiliselt tsiviilelanikke, viinud tuhandeid inimesi vastu nende tahmist Venemaale. Toimunud on genotsiid Ukraina rahva vastu. Üks Euroopa suurimaid majandusi on laostatud. Loodame tõesti, et nende kuritegude tõendite kogumiseks ei lähe jälle pikki aastaid, et Venemaa saadakse Haagi kohtusse niipea, kui kogu see õudus on suudetud tugeva rahvusvahelise survega ometi lõpetada.
Kas mingit kasu ka on?
Kõigele halvale vaatamata on Ukraina sõjal siiski olnud mõned positiivsed tagajärjed.
Esiteks on nüüd ühtäkki vapustusega saavutatud enneolematu ühtsus Euroopa Liidus ja NATOs – isegi paljukakeldud sisserände küsimuses, aga mis peamine – julgeoleku asjus nii Balti regioonis kui maailmas tervikuna. NATO idatiiba tugevdatakse nüüd just nõnda, nagu Balti riigid on ammu seda soovinud.
Teine pluss on lootusrikas lõpp Lääne naiivsele, sinisilmsele veendumusele, et Putini režiimiga on võimelik pidada normaalseid partnerlus- ja majandusidemeid. Nüüd ometi usutakse Balti riigijuhtide ja poliitikute 30 aastat kestnud hoiatusi. Nüüd selgus, et me ei olnudki paranoilised, et meil oli õigus, et Putini-Venemaad ei ole võimalik positiivses, demokraatlikus suunas mõjutada. Kes olid nüüd realistid? Need olime meie, sest me tajusime kogu aeg, milline oht Venemaal küpseb. Balti riigid võiksid nüüd vabalt ütelda – me ju ütlesime teile! Aga me ei ütle. Vähemalt üks USA TV-kommentaator on meie ees ka avalikult vabandanud.
Kolmas pluss on lõpuks ometi paljastunud tõde, et paljukardetud Venemaa väidetav sõjaline võimsus on naeruväärne käpardlik vale. See on kogu aeg olnud üks suur bluff, pabertiiger, mis ei vääri isegi mitte tiigri nime. Kõik on olnud puudulik: juhtimine, logistika, varustus, moraal. Isegi oma sõduritele valetati, kui väideti neile, et tegemist on lihtsalt õppustega, mitte teise suveräänse riigi invasiooniga, päriselt sõtta minekuga.
Neljas pluss on see, et viimaks ometi hakkab Läänes olema selgem pilt Venemaa räigest üleilmsest propagandast, aastate pikkusest valeinformatsioonist nii Vene meedias kui välismaal, kõigist neist kunstlikult konflikte loovatest infooperatsioonidest, kus kasutatakse ära kõikvõimalikke ebakõlasid ühiskonnas (rassiline, sooline, rahvus, keel jne).
Viies pluss on õhkõrn lootus, et ehk suudab Euroopa nüüd otsustavalt lõigata end lahti Vene gaasisõltuvusest, mida nad on aastaid jõhkralt kasutanud poliitiliseks väljapressimiseks, Lääne võtmepoliitikute ülesostmiseks. On lootust, et Euroopas saab olema vähem poliitilist ja majanduslikku venekorruptsiooni.
Kuues ja viimane, ent sisuliselt kõige tähtsam muutus on see, et praegu toimub maailmas mingi üldine puhastusprotsess, see on verine ja raske nagu sünnitus, aga paistab, et moraal ja tõde tõusevad jälle tagareas jalule. Et tõelised humanistlikud väärtused, mis on õige ja mis on vale, saavad uuesti puhta(ma)ks, silmanägemine saab selgemaks ja mõni silm lööb ehk isegi särama.
Et poleks enam seda pseudoliberaalset nõuet, nagu tuleks ikka ja alati „mõista“ kõiki osapooli, et „igaühel“ on oma arusaamad ja oma õigus (á la et Venemaal oleks nagu endastmõistetav õigus mingile oma julgeolekuruumile või venesfäärile Euroopas). Selline äärmuslik relativism on mind isiklikult häirinud juba 30 aastat, olen sel teemal korduvalt kirjutanud artikleid ja esseesid, ja muidugi mitte ainult mina.
Pika rahuperioodi mugavusega harjunud läänemeestele oli pildi selgeks löömiseks ilmselt vaja niisugust ränkrasket sõda otse Euroopa südames. Kahjuks maksavad ukrainlased selle õppetunni eest oma vere ja rahvaga.
Ukraina sõja tähtsaim õppetund on see, et me ei tohi alluda Putini hirmutamistaktikale, et ta hoides näppu tuumanupul halvab kogu meie tegevuse, nii moraalse kui praktilise toimimise. Osaliselt on tal see õnnestunud, sest NATO on keeldunud tagamast Ukrainale kõige karjuvamat kaitset – totaalset õhukaitset, just selles hirmus, et Putin muudkui ähvardab tuumapommiga, küll üksikuid riike alates Eestist ja Soomest ja lõpetades kogu NATOga.
Mida siis selles olukorras teha?
Lühivastus on: Venemaa tuleb derussifitseerida nii nagu denatsifitseeriti pärast Teist maailmasõda Saksamaa, see puhastustöö jäi paraku Venemaal tegemata samast sõjast saadik ja siin me nüüd oleme uue jubeda sõja veriste tagajärgedega. Teiseks tuleb deputiniseerida Lääs, nagu ütles hiljuti Läti kaitseminister.
Me ei tohi Ukrainat survestada mitte mingiks pooliku hinnaga rahuks, vaid vaja on selget võitu. Seda ainuõiget mõtet on korranud Eesti peaminister Kaja Kallas igas usutluses, mis ta on andnud Lääne meediakanalites ja ta on teinud seda tugeva, kindla sõnaga. Vastasel korral jääb Putini Venemaal õigust ja jultumust veel ülegi, et asuda aga järgmist riiki ründama.
Euroopa peab lõikama otsustavalt läbi Vene gaasijuhtmed, sest praegu tuleb 40% Euroopa gaasist Venemaalt. Euroopa peaks olema omavahel gaasitorudega ühendatud nõnda, et vastastikku tagataks energiaturvalisus. Praegu pole isegi Hispaania ja Prantsusmaa vahel gaasitorusid, sellest on ainult 15 aastat räägitud ja räägitud.
Kasutusele tuleks võtta tuumaenergia. Otsida aktiivselt alternatiivseid tarnijaid – USA LNG import, Katar, Saudi-Araabia, Norra. Parem Poola kivisüsi kui Vene gaas. Kasutusele tuleks võtta kõikvõimalikud muud lahendused, ainult mitte Venemaa, sest mitte ühtki verist imperialistlikku sõda ei tohiks enam kunagi rahastada eurooplaste rahadega.
Ukrainal endal on ju samuti suur majanduslik potentsiaal, Ukraina on üks Euroopa suurimaid terase, teravilja, väetiste tootjaid. Venemaa poolt maatasa pommitatud Ukraina tuleb nüüd Putini ja Vene oligarhide Läänes külmutatud rahade ning Lääne kollektiivse abiga kiiresti uuesti üles ehitada.
Aga kõigepealt tuleb lõpetada sõda.
Slava Ukraini!
Rahu Ukrainale!
Sirje Kiin, PhD