Esimese asjana tahan langetada pea detsembris Rootsis meie hulgast lahkunud Jaak Jüriado mälestuseks. Stockholmi Eesti Päevaleht on teatavasti lõpetanud ilmumise paberkujul, mille tõttu sellised teated liiguvad paljude jaoks nüüd Rootsis eneses ja sealt edasi suust suhu aeglasemalt kui varem. Jaak, kes ei olnud veel kolmeaastane, kui põgeneti Eestist, kasvas üles Lõuna-Rootsis.
Üks peamisi põhjusi, miks talle mõelda tuleks, on töö mida ta Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse (EVVA) heaks tegi. EVVA oli okupatsiooni ajal taga kiusatud ja vangistatud eesti vabadusvõitlejaid ning nende perekondi toetanud ja abistanud organisatsioon, mis loodi eesti pagulaste poolt ja toetus nende annetustele. EVVA peakorter asus küll Stockholmis, kuid selle tugirühmad paiknesid mitmel pool Rootsis, USA-s, Kanadas, Austraalias jm. Kui EVVA asutaja Ants Kippar jaanuaris 1987 suri, võttis tema koha üle senine aseesimees Jüriado, kes jätkas kuni EVVA tegevuse lõpetamiseni 1993. Oleme – nädalaleht Vaba Eesti Sõna kaasa arvatud – tänu võlgu EVVA-le suure infotulva eest Eestis aset leidvate muutuste kohta, mida too organisatsioon 30-40 aasta eest läände vahendas. Jaak Jüriado oli ka üks Rootsis valitud Eesti Kongressi liikmetest. 2013. a. sai ta Valgetähe IV klassi ordeni Eesti Vabariigilt eestluse hoidmise eest Rootsis.
Märts tundub ka üldisemalt olevat meenutustes viibimise kuu, kuna – nagu VES ka hiljuti tähelepanu juhtis – meil Eestis märgiti 25. märtsil laiaulatuslikult ja tõsimeelselt 1949. a. kevadel toimunud suurt küüditamist Balti riikidest. Ilmselt viibiti sel päeval mõtteis ka paljudes baltlaste kodudes ümber kogu maailma. 70 aasta eest lammutasid selle, juba teise suurküüditamise läbiviijad ju eesti maarahva selle traditsioonilisel kujul, eesti küla hävitamisest rääkimata, võttes metsavendadelt räige hoobiga ka nende toetusvõrgu. 25. märtsil lehvis Eesti lipp väga paljudes paikades pooles vardas ja kogu Balti regioon oli leinas. Teadmine, et neid kunagisi sündmusi soovitakse jätkuvalt mälestada annab teatud lohutust.
Tollal viisid küüditajad nelja ööpäeva vältel võõrale maale lausa 2% Eesti elanikkonnast ehk iga viiekümnenda inimese. Loomavagunite koorem koosnes valdavalt naistest ja lastest. Noorim küüditatu oli teadaolevalt 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim 85-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast. Paljud neist ei jõudnud enam kunagi tagasi Eestisse ja need, kes “vabastati” pärast 10 aasta pikkust pealesunnitud pagenduses viibimist ja sunnitööd, ei tohtinud oma tegelikesse kodupaikadesse Eestis enam tagasi pöörduda. Viimased “vabastatud” jõudsid kodumaale tagasi aga alles aastal 1965.
Kolmanda teemapüstitusena siin on hea meel kuulda, et eestlased pole unustanud pagulasest luuletajat (nüüd küll juba manalameest) Kalju Lepikut. Järva valla rahvas on nimelt otsustanud püstitada mälestusmärgi Koerust pärit Lepikule, kelle sünnist möödub järgmise aasta oktoobris sada aastat. Hetkel kogutakse selleks raha. Mälestusmärk kavandatakse Aruküla mõisa vahetusse lähedusse. Geograafilise vihjena võiks mainida, et Koeru koos Aruküla mõisaga asuvad suhteliselt lähedal Paidele ja Türile. Kui Lepiku luule on (praeguseks samuti lahkunud) kirjandusteadlase Pärt Liase hinnangu kohaselt “värvilembene”, siis Lepikut ennast võib rahvameheks pidada. Ilmselt selle tõttu inimesed temast jätkuvalt ka hoolivad.
Siinse kirjandi lõpetuseks pole aga pääsu poliitikast. Konkreetsemalt keskendutakse viimastel päevadel Eestis sellele, kuidas keskerakondlasest Jüri Ratas peaministri kohast lausa kümne küünega kinni hoiab (vt näiteks 13. märtsi Eesti Ekspressi uurivat lugu “Jüri Ratas, võimu nimel kõigeks valmis”).
Meil Eestis on labasemate ajakirjanike hulgas levinud loll väljendus “valimisi võitnud” erakondadest sellistel puhkudel, kui tegelikult, mis juhtus on lihtsalt, et üks partei sai teistest veidi rohkem hääli. Antud juhul sai Reformierakond 3. märtsi üldvalimistel 34 mandaati (ehk kohta) meie 101-liikmelises parlamendis, mis mitte kuidagi ei tähenda tegelikku “võitu” teiste üle, vaid lihtsalt kõige suuremat häälte saaki. Tõeline võit oleks olnud, kui Reformierakond oleks saanud näiteks 60 kohta Riigikogus koos võimega otsustada, mida ta tahab ning kuidas ta tahab, ilma et oleks vaja paratamatult nõu pidada ülejäänud parteidega. Ent seda ju ei juhtunud. Ennatlikud olid kahjuks ka sellised pealkirjad (Postimees, 4. märts) nagu “”Keskerakonna kesine tulemus päästis Eesti suurest jamast”.
Tegelikult võib juhtuda, et initsiatiivikas ja agar Keskerakond moodustab uue koalitsiooni koos Isamaa ja EKREga, ilma et president Kaljulaidil tekiks üldse võimalus teha Reformierakonnale ettepanek valitsuse moodustamiseks. Sellise trügimise kohta ütleb Tallinna Tehnikaülikooli politoloogist professor Holger Mölder, et Ratase etteruttamine võib küll eetiliselt kahtlane olla ja paljude valijate südameis tusaseid tundeid esile kutsuda, kuid “kõik on juriidiliselt korrektne”. Jämedamalt öeldes võime näha Jüri Ratases lahjemat sorti Nicolás Madurot. Viimane ei soovi Venetsueelas igatahes lasta võimul mingi hinna eest sõrmist libiseda.
Fraasis “Ratas, kes on võimu nimel kõigeks valmis”, peitub ka vaevalt varjatud etteheide. Et kuidas Ratas julgeb kaaluda valitsuse tegemist koos “paariapartei” EKREga, kelle pärast Eestit tulevikus siis vastikuks väikeseks fašistiriigiks tembeldama hakatakse, mis on loomulikult ka suurepärane vesi Putini propagandistide veskitele. Juba pritsivad fanaatikud haakristide kujutisi Keskerakonna peakorteri akendele, et “kuidas nad julgesid”. Mihkel Mutt kirjutas aga õigesti 15. märtsil, et “kõige üldisemalt olid natsid rünnak, agressioon, EKRE(l) on eelkõige (aga) kaitse- või tõrjemissioon.” St EKRE püüab eesti kultuuri tegelikult kaitsta, isegi kui mitmed EKRE eestvedajad sealjuures ebameeldivat muljet jätvad kobakäpad on.
Mis aga viimaste päevade tõeliseks teemaks osutunud on, on kurvakstegev fakt, et kõigepealt Reformierakonna ja viimasel paaril aastal ka Keskerakonna “hiired” riigikassa sahvrites käinud on. Lahtiseletatuna tähendab see seda, et riigieelarve on natukene miinuses ja suured lahked lubadused, mida kandidaadid tegid enne valimisi rahva peibutamiseks osutuvad nüüd, pärast nö “kainestusmajas käimist”, enamasti tühjadeks sõnadeks. Tee mis tahad, kuid tänapäeva eesti poliitikas paistab asjaajamine sageli ikka tõttmoonutav “nöök ja kokkumäng” olevat.
Jüri Estam