Üks Putini paleedest.
Vastupidiselt Trumpile on Putin oma vara väärtust meedias vähendanud. “See pole kõneväärt,“ on ta väitnud Bloomberg View kolumnistile Leonid Bershidskyle. Aga New York Timesi reporteri Steven Lee Myersi raamatus „The New Tsar“ („Uus tsaar“) ütleb ta: „Ma olen kõige rikkam inimene mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas: ma kogun emotsioone. Ma olen rikas selle poolest, et Vene inimesed on mind kaks korda usaldanud juhtima nii suurepärast rahvast kui vene rahvas. Ma usun, et see on mu kõige suurem varandus.“
Kerge on tänapäeval end poliitikaga siduda. Võid end sellega nii haavata, et ei saa öösel magadagi. Facebook’is on mul sõpru, kes väidavad, et ma olen kaotanud oma usaldusväärsuse, kuna olen hakanud libedaks liberaaliks!
Olen oma südames leidnud liberalismi, aga oma peas olen ma siiski konservatiiv. Olen kirjutanud juba varemgi enda kahestumisest. Olen arvamisel, et inimene peab tööd tegema ja vaeva nägema, kui ta tahab midagi saavutada, aga ta saab kasutada ka oma naabrite head tahet.
Maailmas on küllalt kõike, et inimese vajadusi rahuldada, aga ta ei suuda rahuldada inimese ahnust, on öelnud Mahatma Gandhi. Ma arvan, et Trump ei rahuldu enne, kui ta on maailma rikkaim mees, lüües sellega üle ka Putini varanduse. Endine Kremli keskastme nõunik Stanislav Belkovsky väitis juba 2007. aastal, et Putini varandus küünib neljakümne miljardi dollarini. See number lülitab Putini Forbes Magazin’i järgi maailma top 10 kõige rikkama inimese hulka. Ja see oli kümme aastat tagasi! Võib-olla ei saa me kunagi teada Putini varanduse tegelikku suurust. Trumpile vastuoksa Putin ei uhkusta oma varandusega ja näitab seda avalikkusele väiksemana. Tegelikud miljardärid seda ei teegi. Ka ei uhkusta nad sellega, kui kõvad ärimehed nad on. Trump aga kiitleb sellega kogu aeg. Ikka ja jälle. Kõige vähem meeldib talle, kui tema üle naerdakse, nagu tegi Barack Obama Pressiklubi pidulikul õhtusöögil mõni aasta tagasi. Ta nimetas Trumpi lausa naljanumbriks.
Aga täna on see naljanumber Ameerika Ühendriikide president. Nagu kõik liberaalid, arvasin ka mina, et maailm on hulluks läinud. Aga see ei ole esimene kord, kui niisugune asi maailmas juhtunud on, ega jää ka viimaseks.
Gerald Posneri raamatus „God’s Bankers: A History of Money and Power At The Vatican“ („Jumala pankurid. Raha ja võimu ajalugu Vatikanis“) on juttu sellest, et ka kardinal Giuseppe Satto’t, kellest sai paavst Pius X, peeti samasuguseks autsaideriks, nagu me praegu peame Trumpi. Ta oli samasugune populist. Oma alluvate kohta ta ütles, et neid tuleb käsitleda õlide ja seebiga. Ja et see, mida rahvas vajab, on kõva rusikas. Esimest korda ajaloos võttis paavsti kirik omaks salapolitsei, tuginedes informaatoritele, kes paljastasid moderniste ja nende salajasi toetajaid. Julgustati anonüümseid pealekaebamisi. Võõrastele tundus paavsti kuuria rõhuvalt keeruline, loogikavastaselt ta mitte ei kahanenud, vaid laienes.
See on konservatiivide peamine kaebus, et valitsused on muutunud liiga suureks ja kulukaks. Aga bürokraatiaga pole kunagi lihtne hakkama saada.
Ma tahaksin tänapäeva maailmas näha tegelikke muutusi. Ma tahaksin näha eetilisust ja moraali nendes, kes rahvast teenivad.
Viido Polikarpus
