Praegu arutatakse USA-s ägedalt selle üle, kas koolides peaks õpetama “kreatsionismi ehk maailma loomist” evolutsiooniteooria kõrval. Paljud Nobeli preemia laureaadid on seepärast väga mures, nende arvates ei tohiks teaduslike teooriate õpetamine teha tagasikäiku.
Mul on üks tuttav, kes on sügavalt usklik ja kes usub, et Noa tõepoolest ehitas laeva ja see leiti üsna hiljti praegusest Türgist.
Kõige tuntum lugu piiblist ongi Noa laeva lugu. Piiblis räägitakse, kuidas Jumal nägi inimeste patusust ja ta otsustas hävitada veeuputusega kogu loodu. Ainult Noa, kes Jumala silmis armu leidis, tema perekond ja loomad tema laeval pääsesid, et nad uuesti asustaksid maa.
Piiblist vanem on Vana-Babüloonia eepos “Gilgameš”. See on lugu mehest, kes võttis ette reisi, et leida surematust. Oma teekonnal kohtab ta Šurupaki linna kuningat Utnapištimit, kes oli surematuse saavutanud. Utnapištimit oli hoiatanud veejumal Enki, et ta peab ehitama laeva ja päästma oma pere ning sõbrad, võttes kaasa kunstiööd, loomad ja väärismetallid.
Vanad kreeklased ja roomlased kasvasid üles looga Deucalionist ja Pyrrhast, kes päästsid oma lapsed veeuputuse eest ühel laeval, mis oli nagu suur puust kast või kirst.
Iiri legendid räägivad kuningas Ceasarist ja tema õukonnast, kes seilasid seitse aastat, et pääseda uppumisest, kui ookean ähvardas Iirimaa üle ujutada.
Euroopa maadeavastajaid Ameerikas huvitasid indiaani legendid, mis olid väga sarnased Noalugudele. Hispaania preestrid kartsid, et saatanad olid pannud sellised lood indiaanlaste pähe, et neid segadusse ajada.
Columbia ülikooli geoloogid William Ryan ja Walter Pitman huvitusid, mis tekitas nii suurel hulgal erinevates kohtades veeuputuse legende. Nende teooria on: kui jääaeg lõppes ja liustikud sulasid, siis purskas tohutu mass vett Vahemerest Musta merre. Jääajal oli nende arvates Must meri kinnine isoleeritud järv, mille ümber oli põllumaa.
12 000 aastat tagasi, jääaja lõpus muutus Maa kliima soojemaks. Viimasedki jääliustikud, mis Põhjapoolkeral liikusid, hakkasid üles sulama. Ookeanid ja mered muutusid selle tulemusel sügavamateks.
Umbes 7000 aastat tagasi liikus merevesi põhja poole, tungides läbi sealt, kus praegu on Türgi. Läbi kitsa Bosporuse väina voolates tabas see Musta merd 200 korda tugevama jõuga, kui on Niagara joal. Iga päevaga tõusis Must meri 15 sentimeetrit kõrgemale ja kaldaäärsed talud pühiti teelt (vt: http://www.nationalgeographic.com/blacksea/ax/frame.html).
Tagasi tulles minu sügavalt religioosse tuttava juurde. Ta arvab, et maailm on viis tuhat aastat vana. Kui ma küsisin, kuidas nii lühikese ajaga sai maakeral kogu inimkonna taastada, on vastus lühike: “See oli Jumala tahe.”
Kuidas me saame vaielda inimesega, kes usub? Ja seda ilma tõestust soovimata. Usklik ütleb sulle, kuidas asjad on, ja alles siis hakkab ta otsima tõendeid, mis seda kinnitaksid.
Teadus vaatab enne tõenditele otsa ja siis katsub seletada asjade olemust. Katoliiklased tunnistasid, et Galileol oli õigus alles mõni aasta tagasi. Vahel võtab religioonil mõni asi tõesti päris kaua aega.
Vanasti andis religioon inimestele vastused mõistatuslikele asjadele, nagu näiteks äike, uputus, haigused, surm jne. Inimesed olid selle eest tänulikud. Ja siis hakkas teadus religiooni asemel inimestele mõistetamatuid asju selgitama. Tänapäeval on näiteks Ameerikas 25% inimesi, kes usuvad, mida piibel ütleb. See on väga suur arv.
Christopher Hitchens on kirjutanud: “Kui inimesed elavad täielikus pimeduses, siis võib ka pimedale järgneda. Kui aga valgus sisse lülitatakse, siis järgib pimedat ainult rumal.”
Viido Polikarpus
