Õpetajad streikisid, pidu akna taga, E200 põrus

22. jaanuaril alustasid Eesti õpetajad tähtajatut streiki, kui sai selgeks, et valitsus ei kavatsegi täita pedagoogidele antud palgalubadusi.

Osade õpetajate kollektiivlepingud ei võimalda enamat kui kolmepäevast hoiatusstreiki, kuid streigi juhi, Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) esimehe Reemo Voltri sõnutsi on üha enam õpetajaid valmis streikima pikemalt. Samuti teatas EHL, et hakkab maksma streigitoetust õpetajatele, kes on juba olnud töökatkestusel viis päeva. Õpetajad saavad 50 protsenti päevapalgast, mis teeb 31 eurot päevas puhtalt kätte. Voltri ütles ajakirjandusele, et tulles vastu paljude inimeste ja ettevõtete soovile, avati arve streigifondi toetamiseks, kuhu laekuva rahaga saabki võimalikuks valitsusele kauem survet avaldada.

Mäletatavasti soovisid õpetajad, et nende alampalk tõuseks sel aastal 1950 euroni ehk moodustaks riigi keskmise. Valitsusjuht Kaja Kallas ütles, et sellist raha palgatõusuks ei ole või otsigu haridus- ja teadusminister Kristina Kallas see oma ministeeriumi eelarverealt. Püüdes siiski streikima hakkamist vältida, tegi EHL ettepaneku, et tõstku valitsus õpetajate palk 1836 euroni, kuid tingimusel, et kohe algavad läbirääkimised pikaajalise palgakokkuleppe sõlmimiseks, mis tõstaks õpetajate keskmise tasu 2027. aastaks 120 protsendini riigi keskmisest.

Ent just konkreetseid kokkuleppeid kardab Reformierakond ja Kaja Kallas kui vanakurat välku. Lihtsam on lubada, et hiljem lubadused tagasi võtta. Seda teades on õpetajad teatanud, et on kaotanud igasuguse usalduse valitsuse vastu. 22. jaanuaril Toompeal toimunud streigimiitingul ütles Aruküla põhikooli õpetaja Cristina Kaska: „Algamas on kurnamissõda. Kas Kallas murrab õpetajad või õpetajad murravad Kallase.“

Esimese nädala lõpuks osales tööseisakus ligi 20 000 streikijat, mis teeb ajaloo suurima ja juba pikima õpetajate streigi. Riigist, mille õpilased on rahvusvahelistes teadmiste testides maailmas esirinnas, on selline sõnum kahtlemata häiriv.