Tänavu teisel juulil möödus 50 aastat ajast, kui väliseestlased jõudsid Alaskas McKinley mäe tippu, mis on Põhja-Ameerika kõrgeim mägi (nüüd kutsutakse mäge indiaani nime järgi Denali – Päikese kodu).
Selle mäe tippu ronimise soov sai alguse peale esimest Alaska külastust 1971 aastal, kuid tõelisi ettevalmistusi alustati alles 1973. Nüüd tehti pisut rohkem matkamisi, väiksemate mägede ronimisi füüsiliseks treeninguks ning kevadel 1974 alustati tõsiste ettevalmistustega. Kuna ronimine ei toimunud äri või reklaami eesmärgil, oli vaja varuda söök, riided, ööbimise ja ronimise varustus, esmaabi, kommunikatsioonivõrgustik, transport jne…. mis kõik tuli ju mäkke üles tassida. Juuni alguseks oldi valmis ja ronimise grupp alustas teed Alaskasse, kus kohtuti Talkeetna nimelises külas.
Gruppi kuulusid Olaf Sööt ja Andy Ragona Connecticuti osariigist, Bob Fleming Vermondist, Rein Grabbi ja Jüri Tint Californiast, Cleve McCarty Coloradost ning Tom McCullough ja Kevin Beardsley New Mexicost.
Mõned neist olid eelnevalt koos roninud, mõnele oli see esmane kogemus.
Järgmine päev lennutas piloot kamba kogu kraamiga 7,200 jala kõrgusele Kahiltna jääliustikule. Sinna asutati põhilaager. Järgmine laager oli 2 miili eemal, kuhu veeti kraam Rein Grabbi tehtud kelkudel, mille jalatseid sai kasutada ka suuskadena. Kahe päeva pärast oldi juba 14,200 jala kõrgusel.
Kui Cleve haigeks jäi, viisid Rein ja Kevin ta alla põhilaagrisse. Tagasi jõudes 14,200 jala kõrgusele, olid nad roninud edasi-tagasi 30,000 jalga ja surmani väsinud.
Siis muutus ilmastik. Ronijad elasid läbi tormi, lumesajud ja lumelaviinid. Kuid kui ilm jälle muutus, võisid nad lõpuks 20,230 jala kõrguselt nautida võrratut looduse ilu. Mäe tippu jäeti ka lipp ja mõned pildid.
Ühendatud kooshoidva köiega oli Olaf võimeline lumel alla libisevaid sõpru päästma, kui võideldi mäest laskumisel jääpealse lume ja tuule ja kaljulõhedega.
Täpsemaid juhtumisi ronimisest ja looduse ilu vaadetest saab inglise keeles lugeda VES’i veebist.
Samuti on Olaf Sööt’il valminud ka video, mis linastub kindlasti lähema aja jooksul mõnel Eesti üritusel.
Aime Andra
Olaf Söödi fotod
