Maarja Pärl-Lõhmus
Ameerika anno 2020 on maailmateema
Me saame aru, et maailmaküsimus pole mitte Ameerika valimistulemuses, vaid selles protsessis, mis Ameerikas tänavu on käima lükatud ning mis ilma Ameerika muutumiseta ei lõpe niikuinii.
Suur viga on analüüsi asendamine poliitiliste ideoloogiliste seisukohtadega, millega tihti püütakse teemat hõlmata, analüüse asendada ideoloogiatega – ajakirjandus peab sellele poliitsuunale kindlalt vastu seisma, ajakirjandus peab jääma faktianalüüsi ja sügavuti uurijate teadlaste infoväljaks.
Selleks, et mingit nähtust ja suhteid deideologiseerivalt analüüsida, peame neid uurima alateemadena ja lahti arutama alaosadeks (dekonstrueerimine), igal alaosal süvenev asjatundja-ekspert, kelle analüüse avalikkuses eri kontekstides edasi arutame (sünteesimine).
Näeme, et tänane Euroopa Liidu retoorika on liikumas sarnase väärtusruumi otsingu rajal – mis on väärtusruumide ühisosa, millel rajaneb koostöö.
Euroopa neli elementi kui ühistelge anno 2020 lõpul on rohepööre, covid-majanduskriis, tehno ja võim.
Euroopa näide kui Soome vaade
Soome Katajanokal töötab välisministeerium, mis peab ühtlasi hoolt soomlastest ÜRO, UNESCO jt üleilmsete ametnikega ühiste arutluste pidamise eest, reaalse maailmakogemuse ja know how eest – Soome kalevipojad lähevad maailmaehitustöödele kõrgetasemeliste ametnike ja diplomaatidena, seda vahetut kogemust vajab Soome.
Ja vajame meiegi – Soome on mõttelaadilt kõige lähem ja adekvaatsem maailmakeskuste analüüsija.
Ka meie lihttöö-kalevipoegade asemel peaks olema Eestiharidus nii kõva, et saaks vajadusel tööd maailmauuringute tippkeskustes ja maailmaorganisatsioonides.
Soomlastele meeldib sõlmi lahti arutada, nende analüütiline geopoliitiline meetod kaardistab probleemide ja konfliktide jõujooned maailma eri paigus.
Soome maailmauuringud on hästi kaetud oma Soome ekspertidega kõigis valdkondades – see on olnud strateegiline suund ja taotlus, et hoida Kalevala-rahvas adekvaatselt informeerituna ilma kellegi ühemehe pirtsakate erihuvideta.
Siin lühidalt soomlaste USA-uurijatest ja uuringutest 2020:
Niklas Helwig on iseloomustanud Saksa välispoliitikat kui iseseisvuselt arga ning vaadelnud Saksa välispoliitilist USA-kajastust posttransatlantilise pöördena, milles näeb Saksa suurt koormat kogu EUs, ühtlasi nendib “pudelikael on kiire vajadus EUs tõsta just liikmesriikide iseseiseva poliitsuhtluse kapasiteeti”; (1)
Bart Gaens analüüsib Indo-Vaikse ookeani regiooni “delikaatset balanssi” kui nn ootamismängu ja üksikute sektorite proaktiivsust, misjuures riigid mängivad oma riskimaandamises ja tasakaalustamises USA ja Hiinat üksteise vastu;
Juha Jokela fookus on USA- Briti Brexiti erisuhe ning transatlantiline erisuhe, olukorras, kus britid lahkuvad EUst ja vajavad tugevat USAd, ent kuigi Trump on sõnades toetanud Brexitit, kui ta America First poliitika on takistuseks USA-UK kaubanduslepingu sõlmimisel, seejuures Biden omakorda on ähvardanud detailselt järgida UK EUst väljaastumislepingut;
Mikael Wigell uurib Trumpi kui Ladina Ameerika “kangelaskuju”, sest just Ladina-Ameerika mõistmine aitab mõista tänapäeva USAd, kus mõlemas on polariseeritud ühiskonda loovaid sarnaseid eraldusjooni ning juhid omakorda toituvad poleemikatest;
Mika Aaltola fookus on Ameerika sotsiaalmeediavälja sekkumistel ja ka pettustel, kus on tehtud rohkelt nn libakontosid justkui esineks Washington Post, Fox News, MSNBC, CNN või NYTimes (sic!);
Juha Joela analüüsib EU “süütuse” lõppu, kus multipolaarse maailma võimupoliitika ja geomajanduslik loogika on suhted asetanud uude dimensiooni ning vanasse tagasipöördumine on võimatu;
Maria Annala ja Emma Hakala analüüsivad kliimadiskussiooni, milles Ameerika on jäänud oma valikutes üksi ning edasine pole selge;
Matti Pesu filosoofiline suund arutab lahti transatlantilisi suhteparadoksi, kus poliitiliselt on poliitliitu õõnestatud, kuid samas kus sõjaliselt ja halduslikult toimib kõik järjest paremini ning mingit muutust selles paradoksis pole oodata;
Antto Vihma analüüsib poliitstrateegi, kes tõest-valest ei hooli – “kui tõejärgne poliitik kõneleb, ei pruugi ta ka ise teada, kas sõnad on õiged või mitte”;
Arkady Moshes näeb USA-Vene paradoksi külmasõja-vastasuses, mis aga ‘siiski lähtub põhimõttest, et “USA ei anna Venele, mis see soovib ja vastupidi”;
Mariette Hägglund vaatleb Iraani-suhteid, mis 2018 jaanuaris tundusid olevat sõjalävel, ent sealt alates on pinged hoopis vähenenud;
Mikael Wigell monitoorib välismõjusid ja tõendeid Hillary Clintoni maine õõnestamisel 2016;
Charly Salonius-Pasternak analüüsib identiteedifaktorit, mis 2016 võimaldas Trumpil pöörduda paljude identiteedirühmade poole, kuid 2020 jääb Bidenile vaid üks, vastandusidentiteet: “Kui ei taha, et … , siis…”;
Mika Aaltola uurib, mis võib juhtuda demokraatiaga olukorras, kus “poliitiline vastane on rohkem vaenlaseks kui geopoliitiline vaenlane”.
Katja Creutz tunneb huvi, kas ja kuidas muutub USA suhe rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, sh sõjakurjategijate karistamisse;
Ville Sinkose lähemaks huviks on USA riigi globaalse liidri roll, kus uued võnkumised ja administratiivne surve võivad ühiskonnas tekitada poleemika põhiideoloogia – Ameerika on maailmaliider – ümber. (2)
EU praktika novembri algdekaadil 2020
EU poliitikuid hoiatatud, et USA ei pööra Euroopa poole kummagi kandidaadi võidu korral. (3)
Kuigi Saksamaa kantsler Angela Merkel tervitas Bidenit “Me transatlantiline sõprus on asendamatu, palju on koos teha”, seisab kõrval sõnum EU “kättemaksust” USAle, kehtestades USA põllumajandus- ja tööstustoodangule 3,4 miljardi suuruse tariifi. mis on vastus USA kehtestatud tariifidele EU viski ja lennunduse subsideerimise eest, kinnitab EU kõneisik Saksa majandusminister Peter Altmaier. (4)
Euroopa üks ühendav idee on lootus rõõmule, millalgi see ühistöine U-pööre ka tuleb maailmas, see OOTUS lihtsalt ON vanasse euroopa-kultuuri idealismi alati sisse kirjutatud, emapiima ja kooliõpikutega.
Kommentaariks vaid, et ka üleilmne Eesti analüütiline jõud võiks rohkem seljad kokku panna ja üheskoos maailmaprotsesside analüüsi panustada.
Mis seda takistab?
1) Helwig, Niklas 2020. Germany in European Diplomacy: Minilateralism as a Tool for Leadership, Germany Politics, 29(1), 25-41.
2) www.fiia.fi/tietopaketit-podcast 10/2020
3)https://tinyurl.com/y5cjx7rz
4)https://tinyurl.com/y5h37ypu
