Mati Hint (sündinud 1937 Rõngus. 1963-1975 Tallinna Pedagoogikaülikooli dotsent, professor ja teadur. 2002 aastast Tallinna Ülikooli emeriitprofessor, mitmete auhindadega vääristatud) väidab 6. oktoobri 2011 Maalehes intervjuus Alo Lõhmusele, et on ohtlik eelistada omaenda analüüsivõimele internetist ammutatud teavet ja seab kahtluse alla Eestis üldlevinud interneti vaimustuse.
Maailmas on tähele pandud, et interneti kasutamine vähendab ja lõhub pikkade tekstide lugemise harjumust isegi väga haritud inimestel, lausa kirjandusprofessoritel jättes terve põlvkonna ilma pika tekstilugemise oskusest ja naudingust.
Mati Hindi õppejõu kogemustel on arvutite ajastu üliõpilastel maailmapilt muutunud järjest pealiskaudsemaks. Samuti ei nõustu ta Eesti hariduspoliitikas ja pedagoolistes ringkondades väidetavaga, et aju pole vaja koormata faktiteadmistega, kuna seda saab internetist. Kui ikka maailmapilti ei ole, siis ei osata ka internetile esitada ühtki mõistlikku küsimust.
Olles pedagoogika ülikoolis õppetooli juhataja, pani ta välja ühe auditooriumi seinale eesti keeleteadlaste pildid alates Faehlmannist ja Ahrensist kuni George Liivini. Ta nendib, et isegi Andrus Saareste ja relvaga Nõukogude võimu vastu sõdinud Julius Mägiste portree oli stagna ajal võimalik välja panna ja pidada iga ühe kohta väike loeng. Nüüd on see hävitatud, kuna ei vasta uue aja vaimule ja noor inimene ei oska enam küsida.
Hint on vähemalt 30 aastat teinud igal sügisel esmakursuslastele maailmapildiküsimustiku. Iga aastaga muutuvad vastused järjest ähmasemaks. Eesti haridusstrateegia teeb väga vale valiku, kui arvatakse, et mälu ei ole vaja faktiteadmistega koormata ja õpetada vaid järeldamist. Aga järeldamisvõime on esimene, mis kaob, kui ei ole, mille põhjal järeldada.
Tiit Hennoste on juba raadios kurtnud, et kirjanduse loengutes ei ole enam võimalik kasutada eesti kultuuriruumile omaseid metafoore, millele on tähelepanu juhtinud ka Kärt Hellerma. Inimesed hakkavad küll märkama, et midagi muutub ja et IT-vidinad on saanud asendamatuks proteesiks, milleta ei saa paljud enam isegi lõunalauda ega voodisse minna. Uurija Nicholas Carr selgitab oma raamatus, (The Shallows: What The Internet is Doing to Our Brain), kuidas varases lapse- või teismeeas tekkiv internetisõltuvus viib aju mitte üksnes anatoomilisele vaid ka füsioloogilisele ümberkujunemisele. Interneti kiire informatsioonivooga harjutakse ka kiiresti diagonaalis lugema, kuid “tagasivõtmise”, süvamõtlemise võime kannatab.
Nüüd soositakse tahvelarvuti kasutamist koolis juba 1. klassis. On alarmeeriv, kuidas internetiuurijad, arvuti- ja IT-tehnoloogia absoluutsed tipud väidavad, et süvenemise ja süvalugemise võime kahanemisega käib kaasas ka emotsionaalne vaesumine, eriti positiivsete emotsioonide nagu empaatitia, kaastunde ja solidaarsuse kadumine.
Kevadel peale USA suursaadiku kõnet TTÜs küsimustele vastates ütles ta: “me käsitame Eestit nagu laboratooriumi”. Tekib täielik hirm, et meie peal on kerge läbi suruda katseid, mis suuremas ühiskonnas oleksid väga kulukad. Meie püüdlikkuse, kõrge haridustaseme ja poliitikute järelandlikkuse tõttu saab Eestit kasutada laboratooriumina ühiskonna eksperimentideks. Muu maailm võib sellest kasu saada, meile võivad need olla aga surmavalt ohtlikud.
PISA andmed näitavad, et Eesti koolilaste lugemisoskus ja –harjumused on mitmes mõttes kehvemal järjel kui OECD riikides keskmiselt. Oleme oma harituse üle uhked olnud, kuid nüüd oleme ilukirjanduse lugemise osas ainult viimase viie hulgas. Ometi toimub emotsioonide areng suurel määral just ilukirjanduse lugemise kaudu. Noores eas on vaja lugeda ilukirjandust.
Lapsi raamatu juurde juhatamiseks annab head nõu prantsuse kirjanik Daniel Pennaci: "Lastele tuleb järjekindlalt raamatuid ette lugeda, nii hakkavad nad ka ise lõpuks lugema".
Kuid noortele propageeritakse internetti nagu mingit imeasja, mis lahendab kõik probleemid. Lähed aga internetti vastust saama ühele küsimusele, unustad pea, mis eesmärgil sa seal klikid ja tunnid lähevad, aga targemaks ei saa kuigivõrd. Samuti jagab interneti kasutamise võimalus ja harjumus taas ühiskonna klassideks ning tekkiv vahe on veelgi tõsisem, kui kunagine kirjaoskuse tekitatud vahe. Tekitab kõhedust ka läänemaise tsivilisatsiooni riputatamine järjest peenemaks muutuva interneti niidi otsa, mille halvamine lööb rivist välja mitte ainult üksikisiku vaid ka riigi või riigid. See on nagu mingi Damoklese mõõk hõljumas meie kohal.
Internetisõltuvusest pääsemiseks pole muud teed kui selle kasutamisest loobuda. See tähendab teadlikku piiramist. Lastel algab sõltuvus juba arvutimängudest, mis tunduvad kõik olevat üsna agressiivsed. Interneti kasutusse tuleks suhtuda märksa kriitilisemalt ja alustajateks peaks olema need, kes haridust juhivad.
***********
Alo Lõhmus kirjutab ka tähelepanekuist Tallinna Reaalkoolis, kus nooremate klasside õpilased on kuu aja vältel õppetöös kasutanud Ameerika Ühendriikides toodetud tahvelarvutit iPad. Õpetajate hinnangul tagab laste huvi arvuti vastu ka vajaliku keskendumisvõime, kuid ei asenda õpikuid ega vihikuid. Kasutades tahvelarvutit vaid väiksema osa tunnist õpitu kinnistamiseks mängulises vormis ja lisainformatsiooni otsimiseks internetist väheneb selle negatiivne mõju. Lihula Gümnaasiumis on aga märgatud, et tublimad õpilased, kes oma ülesannetega rutem valmis saavad, hakkavad arvutis tegelema kõrvaliste asjadega, mis kokkuvõttes segab nende keskendumist tunnitööle ja mida on keeruline vältida. Ometi ollakse arvamisel, et arvuti mõistlik kasutamine aitab õppetööd rikastada eriti reaal- ja loo-dusainetes, kuigi ei mõju käekirjale ja õigekirjale turgutavalt.
