Forestalia ootab esinemist. Foto: Viido Polikarpus
Minu ema oli sügavalt usklik. Ta juhatas Lakewoodi kirikukoori ja mängis kirikus orelit. Ma olen püüdnud olla usklik ja soovingi seda, aga ma lihtsalt ei suuda. Ei suuda.
Tuntud teadlane Richard Dawkins on öelnud: „Minu isiklik tunne on see, et evolutsiooni mõistmine juhatas mind ateismi.“ Isaac Newton, üks kõige intelligentsemaid inimesi, keda inimkond on kunagi tundnud, ütles: „Ateism on nii mõttetu. Kui ma vaatan päikesesüsteemi, näen ma Maad parimal kaugusel Päikesest, et saada kätte parajas koguses valgust ja soojust. See ei juhtunud juhuslikult.“ Ma ei tea, kus on tõde, aga ma olen tulnud järeldusele. Ma joonistasin 1970ndatel aastatel ümbriseid muusikakompaniile The Musical Heritage Society, aga olen neid teinud ka sadadele klassikalise muusika albumitele. Illustreerisin ka Leslie Sheperdi „Life of Paganini“ („Paganini elu“) ja sain seeläbi tuttavaks viiuldaja Elmar Oliveiraga, kes 1978. aastal võitis Tšaikovski nimelise konkursi. Sel ajal oli ta noor ja tal olid pikad paksud mustad juuksed. Kui ta mängis Mendelssohni viiulikontserti e-minoor, sai minust klassikalise muusika nautija. Üks mu kunagisi kunstiõpetajaid soovitas mul kuulata klassikalist muusikat maalimise ajal, sest siis võtan ma end palju tõsisemalt. Kui ma kuulen kedagi ilusasti laulmas, siis tunnen mingi kõrgema jõu kohalolu. Ükskõik kui tõsiusklik mu ema oli, oli mu isa talle vastupidine. Nii on minus mõlemat.
Minu ateismi aluseks on nagu Spinozal sügav pieteeditunne universumi vastu. Spinoza eitab ainult neid jumalaid, kelle inimesed on oma kujutlusvõime abil loonud, et nende inimlikke huve teenida. On neid, kes peavad ateismi üheks usuliigiks teiste seas, aga see on vale, sest ateistid ei usu.
Minule siiski meeldivad vanad kombed ja tavad. Ma kahtlustan, et olen selles mõttes juut. Nemad ei usu elu pärast surma. Küsige juudilt, mis tuleb pärast surma, ja te saate vastuseks õlakehituse. Juutidele meeldib arutada nende usu üle, nad ei järgi seda pimesi.
Olin möödunud laupäeval Tartus Peetri kirikus ja võtsin osa Lõuna-Eesti koorimuusika maratonist. Eesti metsatöötajate meeskoor Forestalia esitas Arvo Pärdi „Eesti hällilaulu” ja Wolfgang Amadeus Mozarti „Menueti”, meid juhatas Alo Ritsing. Ja siis tuli minu lemmiklaul, Piret Rips-Laulu ja Ernst Enno „Kured tulevad”, kus laulis solist Arete Teemets, klaveril saatis Made Ritsing ja koori juhatas Kuno Kerge.
Peetri kirik on seest kaunis ja teeb meeleolu rõõmsaks. Ja paneb tunnustama nii paljude inimeste pingutusi kontserdi õnnestumiseks. Kuulda laulmas Arete Teemetsa, näha noort Kuno Kerget, kes on oma karjääris juba nii kaugele jõudnud, dirigeerimas, nautida nii paljude inimeste ühist laulu kõlamas on suur rõõm ja ei lase inimest muutuda küüniliseks. Mulle meeldivad rituaalid, need muudavadki meid inimlikeks. Tegu ei ole selle või mõne teise jumalaga või sellega, et me oleme kõik mingil määral ateistid. Oli aeg, mil usuti Plutosse, Isisesse, Thori, aga tänapäeval ei usu nendesse enam keegi, kuigi me külastame nende templeid ja imetleme nende ilu. Mitte peas, vaid südames on ateismi kodu. Einstein nagu Spinoza imetles universumit, aga ta ei uskunud jumalat, kelle poole võiks palvetada ja paluda, et punane foorituli muutuks sinu ees roheliseks. Ta oli juut ja selle üle uhke.
On uhke tunne kellegi hulka kuuluda ja ma olen selle eest tänulik Forestaliale, et ma saan olla nii toreda asja nagu Eesti muusikalise kogukonna liige.
Viido Polikarpus
