Vanadusest kirjutamine tundub olevat asjatu vaev. Noored seda ei loe, sest nende prioriteet on algavale elule alusmüüri rajamine. Vanad ka ei loe, sest nad teavad isegi, mida vanus tähendab. On aga kolmas grupp inimesi – keskealised. Nendelgi on elu haripunktil olles tähtsamat teha, aga kuna neile juba paistavad nn kuldsed pensioniaastad, siis võib sinna suunas mõtteid heietada.
Eelnenu on mõnevõrra lihtsustatud, sest inimesed on oma ruumi, aja ja elukogemuste produktid ning vastavalt erinevad on ka nende tunded ja saatused, east hoolimata. On neid, kes juba noorpõlves oskavad elu kui terviku üle mõelda; on teisi, kes vanuritena ikka veel muretult käega löövad. Ja nii on mõtet vaadelda vanadust kui elu osa, mis on vägagi mitmetahuline.
Esimene tegur, mis vanaduspõlve otsustavalt mõjutab, on tervis, sest ajaga kulub ning väsib ka tugevaim organism. Sellele lisanduvad haiguste ja vigastuste halvavad mõjud, mida vahel saab kontrollida, kuid mis enamasti määravad ülejäänud elu kvaliteedi. Teiseks koormaks vanusepäevil võib olla majanduslik külg: pole olnud võimalik koguda vanaduspäevadeks vajalikku kapitali. Kahjuks ei saa mitte millestki midagi luua ja tagajärjeks on elustandardi langus. Kolmandaks mureks võivad olla perekondlikud sidemed. Kui poegi-tütreid tabavad ootamatud eluprobleemid, aitavad sageli vanemad nende koormat kanda. Pole siis ime, et laiemas skaalas on läbi kogu elu oluliseks teguriks kaasinimeste suhtumine ja vastastikkune abi. Seda väljendab mõjuvalt ka Jeesus oma Mäejutluses.
Laias laastus on aeg ja elu voogav jõgi, mida miski ei pidurda ja mis meid kõiki kaasa viib. Vahe on, et elujõulised, veel aktiivsed ühiskonna liikmed peavad vooluga sammu. Seevastu tööprotsessist lahkunud inimestel on see raskem ja nad jäävad kas kaldaäärsesse aeglasemasse vette või koguni kaldale puhkama. Paljud on selleski seisundis aktiivsed, hoiavad ühendust oma tööala ja kolleegidega ning osalevad ühiskondlikus tegevuses. Teistel aga vaibub tempo ning laiemas eluprotsessis enam ei osaleta.
Üheks abinõuks vanaduses on arendada uusi huvialasid, mis inimese senist tegevust asendaksid ja tema tähelepanu produktiivselt köidaksid. Algus selleks tuleks teha veel enne töökarjääri lõppu, et elumuutuse ajal minna sujuvalt uuele tegevusele üle. Asja edukus oleneb aga inimese võimetest ja võimalustest, mis ei pruugi olla tema kontrolli all. Mõned mu aastates sõbrad on tunnistanud, et nad elavad veel vaid minevikus. Selline tagasivaade on arusaadav, eriti kui lapsepõlv ja noorusaeg olid kaunid, kuid tulevik enam midagi ei tõota. Kriitika siinkohal aga on, et minevik eksisteerib vaid irreaalsete mälupiltidena. Seevastu tuleviku reaalsus võib ehk pakkuda mõndagi huvitavat. Kahjuks, mida kõrgem vanus, seda vähem tahad kaugemale ette vaadata – surm võib ju vahele segada, pealegi puudub jõud uut alustada. Ometi on siin olemas kompromiss. Ärge plaanitsege kuude või isegi nädalate kaupa ette. Tehke aga konkreetne plaan homse kohta, sest surma võimalusest hoolimata mõtleb igaüks, et “homme tahan ma veel kindlasti elada!” Ja see annab julgust.
Vanaduse teine probleem on üksildustunde kasv, eriti peale elukaaslase surma. Lisaks kahaneb sõprade ring – kes ratastoolis, kes hoopis lahkunud. Nii tuleb üha enam loota enese peale ja hoida seesmist tugevust. Oluline on ka aktsepteerida arengut ja uuendusi meid ümbritsevas maailmas, ehkki me neid täielikult ei mõista. Sellest kibestumine on eriti vanas eas mürk. Ta on seesmine rooste, mis inimese aeglaselt, kuid järjekindlalt läbi sööb. Mõelgem siin, et paljud meile tavapärased elunähtused olid meie vanematele mõistatuseks, aga toime nad tulid.
Usk on vanaduspäevadel tänuväärseks toeks. Siin tuleb mõista, et ametliku usutunnistuse kõrval on paljudel oma arusaamad ning lootused elu lõpu ning elule järgneva eksistentsi üksikasjade kohta. Need on inimese sügavaimad tunnetused ja neid tõekspidamisi tuleb respekteerida ka siis, kui ise kõike ei jaga. Ja sellega lõpetan oma arutelu.
Raul Pettai
