Sel kevadel möödub 65 aastat, kui lahkusin Euroopast ja jõudsin USA-sse. Selle aja jooksul kogutud muljed on küllalt põhjalikud, et sügavamalt vaadelda Ameerika elu ja olemust. Inimene on aga oma ruumi, aja ning läbielamuste produkt ja nii kipuvad sarnast vaatlust värvima isiklikud eelarvamused. Lisaks on ebaproportsionaalselt suur osatähtsus esimestel muljetel, mis mõjutavad vahel kogu järgnevat ellusuhtumist. Analüüs on seega paratamatult subjektiivne. Ometi, mida pikem on aeg, seda kõrgemalt vaatame ümbrust ja seda laiema, õiglasema üldpildi kõigest saame. Selles vaimus on ka käesolev artikkel kirjutatud. Lugejad ei pruugi mu seisukohtadega nõustuda, kuid loodan, et leiate siit siiski huvitavat lugeda.
Kui meie pere kevadel 1950 alustas USA-sse sõitu, ei saanud mu isa tervisekontrollist kohe läbi. Nii jäid vanemad esialgu Saksamaale ja mina läksin üksi teele. Mais 1950 astusin ma USA pinnale. Elasin esialgu New Yorgis, kuid jõulude ajal 1950 tuli teade, et mind ootab stipendium Colorado State University’s, Fort Collins, CO. Kolledžiavalduse olin juba Saksamaal sisse andnud, kuid kuna vastust ei tulnud, siis oletasin, et olen tagasi lükatud. Nüüd pidin kiirelt asjad pakkima, oktoobris New Yorki jõudnud vanematele hüvasti ütlema ning 2. jaanuaril 1951 algas pikk kahepäevane rongisõit üle mandri Colorado suunas.
Juba sõit oli elamus kahes mõttes. Esiteks moodne rong, kus võis soovi korral istuda klaasist katuse all ning jälgida möödalibisevat ümbrust (ehkki mul oli odavaim “coach” pilet!). Teiseks nägin, et peale sõjas purustatud Euroopa ja suurlinliku New Yorgi leidub maailmas siiski elu nagu mäletasin lapsepõlvest – meeldivad väikeasulad, elumajad, talud ja rahulikult õiendavad inimesed. Lisaks tuli Ameerika looduse omapära: avarad põllud ja karjamaad, lõputu preeria, viimaks ka lumised mäed.
Fort Collinsis võttis mind vastu vanem abielupaar, kelle kodust sai minu kodu. Nad polnud kaugeltki rikkad inimesed, kuid leidsid, et peavad aitama Euroopa põgenikke(!). Kohalikku metodisti kirikut ametlikuks käendajaks võttes paluti ülikoolilt stipendium, kusjuures nad ise andsid mulle toidu ja elukoha. Vanematele saadetud kirjades seisab ikka-jälle lause: “Küll on siin sõbralikud inimesed!” Ja nii olin ma äkitselt nagu teise maailma paisatud, kus veetsin 2½ viljakat aastat, keset kaunist loodust ning kauneid inimesi.
Kui mulle viimaks 1953. a suvel inseneridiplom kätte ulatati, olin ma lisaks saanud teise väärtusliku kingi. Elades “tavaliste” ameeriklaste keskel, olin õppinud:
a. kuidas nad suhtuvad teineteisesse;
b. kuidas nad suhtuvad võõrastesse;
c. kuidas nad suhtuvad ühiskonda;
d. kuidas nad vaatavad demokraatiale ning riigivõimule.
Selle õppetunni üle olen ma elu lõpuni tänulik. Olgu rõhutatud, et ma ei unustanud Eestit neil aastatel. Esinesin eestlasena ja pidasin kõnesid Eesti kohta, sest tol ajal tunti Ameerika tagamaades Eesti ajalugu ning saatust vähe. Kui ma lõpuks tulin töökoha tõttu tagasi NY/NJ piirkonda, siis sekkusin siin täie hooga eesti üritustesse. Aga mu vaade ümbritsevale ühiskonnale ning arusaam ameeriklaste igapäevasest elust ning mõtteviisist seisid nüüd hoopis laiemal alusel.
Selgitan lähemalt ülaltoodud nelja punkti, pidades silmas, et ameeriklased on üle terve kontinendi laotunud ühiskond, mille osad on erinevad. Colorado muljed ei pruugi igas detailis olla mujal maksvad. Ometi loodan, et olen suutnud heita valgust selle ainulaadse rahva iseloomule ja hingeelule, ehkki ma pole sotsioloog. Nii ei pretendeeri käesolev kirjutis teaduslikule põhjalikkusele, küll aga soovile anda Ameerikast võimalikult õiglane pilt. Lõpuks, mitte unustada, et ühiskonnavaatlus põhineb statistikal, kus kaaluvat osa mängib statistiline keskmine. Üksikjuhud on samuti olulised, kuid neid käsitletakse vähemal või suuremal määral eranditena.
Suhtumine üksteisesse
Laias laastus on isiklikud vahekorrad nii eestlastel kui ameeriklastel samad. Armastus või vihkamine põhinevad samadel tunnetel nagu meil. Aus on perekonna- ja sõprussidemed. Lisaks tuleb Ameerika vabaduspõhimõte, et iga inimene on senini süütu, kuni teda pole süüdlaseks tunnistatud. See väldib kergekäelisi, pinnapealseid eelarvamusi.
Suhtumine võõrastesse
Ameeriklased on võõraste vastu märgatavalt sõbralikud. Kogesin seda nii New Yorgis kui Colorados paljudel kordadel, mitte ainult põhjusel, et olin võõrsile heidetud, kaastunnet esilekutsuv põgenik. Igapäevane sõbralikkus on Ameerikas endiselt hinnatud. Kõrge positsiooniga direktor kõnetab lihttöölist sama viisakusega nagu oma kolleege.
Tõenäoliselt viivad sõbraliku suhtumise juured sügavale Ameerika ajalukku. Esiteks pole USA ju rahvusriik, vaid sulam sadadest erinevatest rahvustest üle kogu maailma. Algusest peale harjuti erinevate välimuste, iseloomude, kommetega. Vana kodumaa seisuslikud vahed ei lugenud siin midagi. Algusest peale aidati teineteist, kus vaja, sest see oli uutes oludes ellujäämise võti. Sellega süvenes sõbralikkus, mis vastandina väiklasele egoismile aitas antud tingimustes edasi jõuda. Sõbralikkuse all ma ei mõtle teistele “kaela langemist”. See avaldub sama oluliselt väikestes asjades: võhivõõrale avatakse uks või avajale öeldakse “Thank you!” Seda näeb isegi suures New Yorgis, kus võiks arvata, et joostakse hoolimatult üksteisest üle. Ei unune mu ema kogemus, kui ta kord allmaaraudteel rahakoti kaotas. Üks ja teine astusid ta juurde ja pistsid talle mõne dollari pihku.
Veelgi tähtsam oli, et sisserändajaid ei oodanud keegi lilledega. Tuli ise luua endale koht uues ühiskonnas, sageli ülikarmides looduslikes tingimustes. Öeldakse vahel, et “mis teil Ameerikas viga, olete rikkad ja kõike on külluses!” Praegu vahest jah, kuid see rikkus saavutati enam kui kahe sajandi pikkuse pingutuse ning eelkõige koostööga. Viimane aga eeldab positiivset suhtumist teistesse. See on ameeriklastele üsna sisse kasvanud, nii kaugel sisemaal kui suurlinnades.
Suhtumine ühiskonda
Ameerika ühiskonda iseloomustab ehitamine alt üles, vähem ülevalt alla. Kui tekib mingi probleem või vajadus, tullakse kokku ning luuakse vastav organisatsioon. Kutsutakse rahvast üles seda toetama ja kogutakse raha. Valitsuse poole pöördutakse vaid häda sunnil, et vältida poliitiliste tegurite sekkumist. Minu vastuvõtt Colorados oli hea näide eelnenu kohta. Idee tuli eraisikutelt ja viidi ka nende poolt läbi – suurima eduga, peab tunnistama.
Võib väita, et mitme samalaadilise, võistleva (ja vahel amatöörliku) organisatsiooni asemel oleks lihtsam üks elukutseline, riiklik asutus. Oleks ehk küll – eks nii ongi totalitaarsetes riikides, kus kõik otsustatakse/määratakse valitsusvõimu poolt. Mäletame ju hästi NSVL aega. Praegugi on rohkelt riike, kus elu selliselt käib. Kas aga eelistame seda vormi ja soovime sarnasel maal elada?
Siinsel alt üles ehitatud süsteemil on teine eelis: teiste omataoliste näide motiveerib paratamatult ka ennast antud töös osalema. Kui suure seesmise tugevuse see ühiskonnale annab, pole raske ette kujutada.
Suhtumine demokraatiasse ja riigivõimu
Ameerika süsteemi aluseks on teatavasti USA konstitutsioon, mis on erakordne dokument, eriti arvestades tingimusi, milles see koostati. Pandagu tähele, et USA konstitutsiooni keskmõte pole isamaa (fatherland) ega geneetiline rahvus, vaid demokraatia – inimõiguste ja vabaduse – põhimõte. Maad ennast (“From sea to shining sea…”), tema lippu (“O say, can you see…”) ning ühiskonda hinnatakse kõrgelt, kuid patriotism on rajatud rohkem ideele kui konkreetsele riigivõimule. Isamaalisust ei kanta siin pidevalt käisel ja riiklikel tähtpäevadel pole kaugeltki igal majal lippu näha. Eks seepärast võib võõrastele tunduda, et ameeriklased pole eriti suured patrioodid, jooksevad rohkem dollarite järele. Kui aga puudutad Ameerika põhialust, demokraatlikke põhimõtteid, on reaktsioon üsna kiire.
Lõpetuseks
Lugeja võib arvata, et eelnenu on idealistlik Ameerika ülistamine. Ei, nii kinniste silmadega ma ei ole. Ükski ühiskond pole veatu. Relatiivses mõttes on USA küll paljudest ees, kuid ikkagi on siin veel rohkelt parandada. Näiteks rassiprobleem nõuab jätkuvat tähelepanu, hoolimata senistest edusammudest. Mõndagi on veel teha põliselanike indiaanlaste alal. Suhtumine võõrastesse võib ka halveneda, tänu immigratsiooniprobleemile ja rahvaarvu tõusule. Kui USA rahvaarv aastal 1940 oli vaid 132 miljonit, siis 2015 ületasime 320 miljonit! Sellel on oma mõju. Murettekitav on kasvav sisepoliitiline polarisatsioon jne.
Ometi, seniseid saavutusi silmas pidades tahaks loota, et ka tulevikus jätkub kainet, ratsionaalset meelt üleskerkinud probleemide lahendamiseks. Viimane on läbi aegade olnud Ameerika edu võti. Mõtleme vaid kodusõjale, mis oleks USA võinud kergesti lõpetada nii riiklikult kui ideeliselt. Ometi tuldi sellest katsumusest läbi. Nüüd hoiame lootust ka edaspidiseks eduks.
Raul Pettai
