Tiit Hennoste
Sirbi ümber on keerutatud nii ja naa. Mu jaoks on aga seni vastamata keskne küsimus. See on lihtne: mis juhtus Toomas Väljatagaga? Toomas Väljataga on teadupärast Sirpi kirjastava asutuse juht. Vaatame sündmusi lihtsalt järjekorras.
Hetkel X sai Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarandi ametiaeg otsa ja kuulutati välja konkurss. Tarand taandas end lõplikult, ülejäänud kolmest kandidaadist ei leidnud ükski komisjoni armu (komisjon ei olnud mitte ainult Sirbi nõukogu). Tulemuses pole midagi üllatavat. Pole Sirp esimene leht (või asutus), mille juhi otsimise konkurss läbi kukub. Täiesti tavaline lugu, ükskõik mis riigis.
Kuidas edasi? Nagu ikka. Kuulutatakse välja uus peatoimetaja konkurss või tehakse mõni suunatud pakkumine. Pole tähtis, kumma tee juhtkond valib, oluline on lehe seis sel hetkel. Iga lehejuht küsib mõned küsimused.
Kas on olemas korralik toimetaja kohusetäitja (kt), mõni toimetuse juhtiv liige, kes vahepealsetel kuudel masinat juhib? Täpselt nii tegi ka Väljataga, määrates ktks Lea Larini, Sirbi tegevtoimetaja. Larin on endine Eesti Päevalehe peatoimetaja, nii et pole mingit kahtlust, ta suutnuks juhtida Sirpi läbi igasuguste vahepauside.
Kas leht on majanduslikult nii halvas seisus, et tuleks igal juhul kiiresti midagi muuta? Kindlasti mitte. Sirp on riigi majandatav leht, aga isegi ilma selleta ei ole kuulnud Sirbi tiraaži ja sellega ka tellijate allakäigust mitte midagi. Kui aga allakäiku ei ole, siis kehtib reegel, mida teab iga lehekirjastuse juht: järske muutusi ei tehta. Mitte mingi hinna eest. Isegi kui omanikud leiavad, et tuleb palju muuta, tehakse seda aeglaselt ja rahulikult.
Kas on õige aeg muutusi kuulutada? Kui leht töötab korralikult, siis kehtib lihtne tõde: suuri muutusi ei kuulutata siis, kui tellijad mõtlevad, kas jätkata või mitte. Üks selline hetk on enne aastavahetust, teine suve paiku. Pole tähtis, kas inimesel on otsekorraldus või aastatellimus, on ta uue või vanamoodne. Need mõtlemise hetked toimivad endiselt. Tellija ei mõtle eriti, kui on vaja lihtsalt jätkata kultuurilehe tellimust, sest ta ei pea selleks tänapäeval tavaliselt midagi tegema. Aga mõtleb alati ja viis korda, kui talle pakutakse senise lehe asemel midagi muud.
Kokkuvõttes. Toomas Väljataga käitus alguses täiesti adekvaatselt. Siis läks ta järsku, mõne päevaga (või umbes nädalaga), peast täiesti segi.
Ta unustas ära aastavahetuse ja lehe korraliku seisu, käitudes nii, nagu tahaks ta lehte iga hinna eest lammutada. Ta viskas minema väljakuulutatud kt ja leidis uue. Kas vana ei saanud hakkama? Pole mingit märki.
Väljataga kuulutas, et uus kt tuleb oma meeskonna ja oma programmiga. Oma programmiga tuleb uus toimetaja, mitte toimetaja kt. Väljataga unustas selle järsku täielikult ära.
Ta pakkus uueks ktks Kaur Kenderi, inimese, kes teatas kohe, et kultuur on «boring shit». Vabandust, härrased. Ma olen tellinud kultuurilehe, miks ma peaks kulutama oma raha lehe peale, mille peatoimetaja jaoks on kultuur pask?
Kender teatas, et ta toob endaga kaasa kolm inimest. Üks neist oli kirjanik Tõnu Õnnepalu, kelle kultuurirenomees pole kahtlust. Konteksti arvestades jäi minu jaoks õhku ränk kahtlus, et tegelikult pidi ta olema tankist, kes lükatakse ette kui elav klassik ja kultuuri näidis. Aga see käik ei hakanud tööle ja Õnnepalu ütles ennast asjast lahti.
Teised kaks on üpris tundmatud kujud, kes on ennast esitlenud kui alternatiive, mis tegi nad vähemalt mulle üpris sümpaatseteks. Ainult kaks aga. Kõigepealt on nad viisakalt väljendudes üsna kirjaoskamatud blogijad, keda ajalehetoimetaja rollis ette lihtsalt ei kujuta (lugesin nende tekste). Teiseks, ja tähtsamaks, nende programmil pole alternatiivsusega mitte mingit pistmist. Selle poliitiline osa on Kostjapätsliku maailma riigitruuduse programm. Kas oli asi selles, nagu keegi kirjutas, et raha pani eetika paigale? Või on asi lihtsalt selles, et noorhärrade üks ajupoolkera ei tea, mis teine teeb? Iseendale tõmbasid nad vee peale. Aga noh, eks nad ise tea.
Programmi tagumisest osast pole mõtet kõnelda, see suvalise päevalehe suvaline nädalalõpulisa, mida meil on X tükki (jättes mõned totakused nagu videomängud kõrvale).
Kokkuvõttes paistab silma ainult üks asi: tähtsaim on lehe poliitiline ümbertegemine ministeeriumitruuks koeraks. Sirp oli Reformile ja kultuuriministeeriumile pinnuks silmas, see polnud saladus. Olgu nii. Aga kuhu nüüd nii kohutavalt kiire hakkas? See pind silmast oli ju ise ära kukkunud, sest Tarand oli lõplikult lahkunud. Aega olnuks küll ja veel rahulikult toimetada. Millest selline rumal rabelemine, mis viimasel ajal kõiki Reformi üritusi iseloomustab?
Ja lõpuks. Kas Väljataga ei saanud aru, et Kender on skandaalne kandidaat? Sai küll, nii on ta ise avalikult öelnud. Kas ta hindas reaktsiooni valesti? Võibolla. Või ei olnud see talle oluline? Siis ei olnud talle oluline ka Sirbi tellijaskond, nende lahkumine või jäämine. Mis siis oli oluline? Kas teda ähvardati lahti lasta kui ta Kenderit pukki ei pane? Siit jõuame kantsler Nõgese ja tema rolli juurde, kes pole seni suud üldse lahti teinud.
Kokkuvõttes, siin on punkt, millest ma aru ei saa. Ma võin aru saada, miks poolharitlasest Kender peab kultuuri pasaks ja arvab, et tema on leiutanud äsja ajakirjanduse. Ma võin aru saada, miks reformierakondlased tahavad Sirbist lahti saada. Aga ma ei saa aru, miks hävitab Toomas Väljataga oma karjääri ja sellega ka iseennast. Kurb hakkab.
PS. On usutav, et Kender ja Co saavad Sirbiga peagi hakkama. Igasugused lehetoimetamise kogemused ja oskused neil puuduvad. Mõne kuu pärast on asi lõppenud. Kogu hävitustöö on üheselt poliitiline. Jääb vaid oodata, millal asuvad parteiseltsimehed koos ultraparempoolsete darvinistidega ülejäänud kultuuriajakirjanduse ja ennekõike pahempoolsete väljaannete kallale.
Pole kahtlustki, kõige selgem pahempoolsuse kants on ajakiri Vikerkaar, mida toimetab teadupärast Toomas Väljataga vend Märt. Kas saame näha, kuidas üks vend Väljataga asub likvideerima teise venna väljaannet? See oleks juba mini-Stalinit vääriv sündmus. Elame huvitaval ajal, ütlesid mitmed N Liidu juhid.
PPS. Muu väga huvitav ei ole. Igast praost ronib välja kultuuri vihkavaid kommijaid (sh kultuuriinimesi), kes kuulutavad, et see kuradi Sirp pole midagi väärt ja sellest ei tuleks üldse kõnelda. Ise on eriti uhked selle üle, et nad seda lehte ei loe. Aga sealjuures miskipärast kõnelevad just Sirbist. Ja üpris raevukalt. Mul on üks soovitus: kui teie arust pole vaja tühisusest kõnelda, siis võiks vait olla ja lasta neil kõnelda, kellele asi korda läheb.
Aga silma paistab muu. Ju siis ikka käib nii närvidele see, et kusagil on olemas kultuur ja neetud «okseleajavad silmakirjalikud hoolijad». Kui ma selliste inimeste juttu loen, siis miskipärast hakkan mõtlema selle peale, mida need inimesed oma lastele räägivad. Okseleajavast hoolimisest? Vajadusest vihata eesti kultuuri? Lapsed neil ju on, või kuidas? Miks nad muidu armastavad kirjutada eesti rahva kestmajäämisest. Oksele ajavad nad küll. Püstolit haarata ei julge. Oma nime ei julge kirja panna. Õppige siis vähemalt oma iidolilt. Kender on minu arvates inimene, kes tuleks kultuurist väga kaugel hoida. Aga ta julgeb oma nime all turule tulla.
Postimees 17.nov.
