Peaaegu igas Ameerika linnas, alevikus ja külas võib inimene leida kirikuid. Roomakatoliku, presbüteri, metodistide ja ka luterlaste kirikuid on igal pool. Ja nendega kaasneb sageli kogukonna- ja kuuluvustunne. Kui pered kolivad kooli või töö tõttu, leiavad nad uusi kogukondi ja kirikuid, kus käia ja kuhu kuuluda, olenemata sellest, kuhu nad lähevad.
Aga meie, eestlaste jaoks, kes tahaksime jääda seotuks oma kultuuriliste ja rahvuslike juurtega, pole see alati nii. Igas linnas ei ole eestikeelseid kirikuid. Kaugel sellest. Tegelikult on mõne jaoks teenistusel osalemine oma emakeeles võimatu.
Ja seepärast on ajakirjandus ja uudiskirjad olnud ja on jätkuvalt väga oluline osa eestlaste vaimulikust kogukonnast siin Ühendriikides.
Eesti pagulaskogukonna algusaastatel võisid asjad olla teisiti. Pärast suuri immigratsioonilaineid 1949. aasta paiku leidsid eestlased end peamiselt tsentraliseeritud piirkondades: New Yorgis, Lakewoodis ja Seabrookis New Jersey osariigis, Bostonis, Chicagos, Los Angeleses jne.
Kirikud olid nende kogukondade keskpunkt ja paljudel juhtudel osa liimist, mis hoidis inimesi koos. Koguduse infolehed, mida saadeti postiga koguduseliikmetele, aitasid infot veelgi tõhusamalt levitada. Need väljaanded ei aidanud ainult jutlusi ja piiblitunde jagada ning kirikõpetajate mõtteid vahendada, vaid säilitasid ka eesti keelt ja identiteeti ning hoidsid sidet okupeeritud kodumaaga.
Aga nagu immigrantide kogukondades nii tihti juhtub, hakkavad inimesed immigrantide keskustest lahkuma. Ja nad hakkavad üha kaugemale kolima. Ja sellega muutus infolehtede ja ajakirjanduse töö veelgi tähtsamaks.
Vaimulikud nagu Rudolf Kiviranna, Aleksander Hinno, Rudolf Reinaru ja Valdeko Kangro — ja on ka teisi ning nende väljajätmine ei tähenda nende tähtsuse vähendamist — hoidsid meie kogukonda ja kirikuid koos, jättes endast maha vastupidava vaimse juhtimise pärandi. Kuid isegi nemadki, koos esimese täiskasvanute põlvkonnaga, kes USA-sse tulid, seisid silmitsi ajaliste piirangutega.
Ja seepärast on töö, mille mu isa Thomas Vaga 1988. aastal siin USA idarannikul alustas, üsna oluline. See on muidugi valdkond, millega ma isiklikult tuttav olen. Tema aeg siinse eesti kogukonna jätkuva karjasena langes kokku Eesti taasiseseisvumise, digiühiskonna tõusu ja informatsiooni kasvava tähtsusega kogukonna ühendajana.
Sest nagu ma varem mainisin, suri esimene pastorite põlvkond aeglaselt. Tasapisi lisandus tema hoole alla üha rohkem kogudusi, lisaks Lakewoodi Püha Vaimu ja Pauluse kogudusele New Yorgis. Ta pidas teenistusi ka Bogotas, põhja New Jerseys. See oleks olnud küllalt paljudele, aga talle siis langes kohustuse alla ka kogudusi Albany-Schenectadys, Syracuses, Rochesteris ja ka mõnikord teistes kogukondades idarannikul.
Ja sellepärast oli infolehtede levitamine ja ajakirjandus veelgi olulisem. Üks vaimulik lihtsalt ei suutnud ega suuda nii mitmeid eri kohti, nii suurte vahemaadega, regulaarselt teenida.
Karjaste kirjad, mida koos mu ema Airiga praost Vaga koondas ja saatis kogudustele, aitasid seda hajutatud vaimset kogukonda koos hoida. Need jagasid koguduseliikmetega nii jutlusi kui ka kommentaare. Samuti jagati uudiseid eelseisvatest jumalateenistustest ning arusaamu piiblisalmidest ja muudest teemadest. Need olid eriti olulised paljudele, kes tervislikel põhjustel — või geograafilise kauguse tõttu — ei saanud regulaarselt kirikus käia.
Kahju vaid, et läbi aastate, kuna paljud neist koostati kirjutusmasinate või varase tarkvara abil, mis on nüüdseks vananenud, on mitmeid neist kirjades kadunud. Loodan et nad on kuskil olemas ja Jumala abiga saab keegi need ühel päeval kokku koguda ja ajalooliseks ülestähenduseks digitaliseerida.
Aga iseenesest karjaste kirjad polnud küllalt, sest neid said ainult inimesed, kes olid juba koguduste kirjas. Eriti 80ndate lõpus ja pärast taasiseseisvumist, oli tähtis ühendust pidada noorema generatsiooniga, ja ka nendega, kes olid äsja USAsse saabunud.
Just seepärast oli Airi Vaga, minu ema, töö Vaba Eesti Sõnas nii tähtis. Ta alustas VESi juures abistajana suvel 1988 Paul Saare kutsel, kuna nendel oli ühine tuttav Soome ajast Tyyne Kerttu Virkki. Tyyne oli Soomes ilmuva „Omin Käsin“ ehk „Enda Kätega“ ajakirja peatoimetaja. Airi oli temale olnud abiks Soomes eesti keele õpingute ajal. Aja jooksul oli ta ka abiks ajalehe toimetamisel.
Vaba Eesti Sõna juures koos peatoimetaja Harald Raudsepaga uuendasid nad ajalehte, et juhtida rohkem tähelepanu ja teavet Ameerika Ühendriikide eesti kirikus toimuva kohta. Tähtis oli ka tuua tähelepanu Ühendriikides olevatele Eesti organisatsioonidele.
Kuna ajalehte toimetati New Yorgis, oli aja jooksul kajastamine nihkunud palju kohalikumale fookusele. Airi Vaga ja Harald Raudsepp otsustasid muuta ajalehe kaheksandat lehekülje kajastama eesti seltside tegevust igal pool Ameerikas. See mitte ainult ei toonud uusi eestlaste hääli läbi maa, vaid aitas luua ka inimeste vahel sidemeid. Eestlased, hoolimata sellest, kus nad siin asusid või reisisid, said leida eesti majasid, seltse ja üritusi, mida külastada.
Samal moel andis see võimaluse tõmmata meid kokku, teades, et eestlasi oli palju, ja isegi kui meie arv kahanes, oli tegevus siiski elav ja aktiivne. Ja see oli eriti kasulik, sest 90ndate algusel, pärast taasiseseisvumist, immigrandid, keda tollal nimetati uustulnukateks, leidsid aktiivseid eestikeelseid ja eesti päritoluga keskusi igas nurgas. Kaheksandal leheküljel oli iga organisatsiooni kontaktandmed, et sellega aidata.
Veelgi olulisem muudatus lehes, kui mõtleme kiriku tegevuse poole, leidus üheksandal leheküljel. Sealt oli võimalus leida mitte ainult iga eesti koguduse kontaktinfot, vaid ka teenistuste kuupäevi ja aegu. Jälle aitas see siduda meie ühiskonda kokku ja andis inimestele võimaluse leida kohalikke kogudusi, kus, kui mitte muud, käia suurtel pühadel.
Samas pakuti üheksandal leheküljel ruumi ka kiriku ja koguduste tegevustele. Artikleid Bostonist Floridasse ja New Yorgist Los Angelesse ilmusid iga nädal, näidates lugejatele, et kirik oli elav ja aktiivne eestlaste elus.
Sel moel on nii trükitud kui ka digitaalne sõna olnud meie eesti kiriku kogukonna ühenduses hoidmise oluline osa. Eelmise põlvkonna lahkumisega langeb vastutus mitte ainult meile, vaid ka järeltulevale põlvkondadele. Suur osa uudiskirjade levitamise tööst on kahjuks ära langenud. Ainult minu ametivend Enn Auksmann ja Los Angelese kogudus jätkavad minu teada igakuiste uudiskirjade postitamist olulise kirikueluga seotud infoga.
Mul on lootus, et saame kasutada eesti rahva jaoks keskset kirjanduspärandit, et teenida jätkuvalt üha laiemat kogukonda siin USAs õigeaegse ja asjakohase vaimse teavitustööga. Vaba Eesti Sõna on jätkuvalt oluline osa sellest teavitustööst ning ma loodan, et saame koostööd jätkata ja sellele edasi ehitada. Meie perekonna lugu on vaid üks näide sellest, kuidas karjasetöö ja ajakirjandus on käinud käsikäes — üks hoiab kogukonda vaimselt koos, teine hoiab meid üksteisega ühenduses. Seda sidet on vaja ka edaspidi, olgu siis trükisõna või digitaalsel kujul.
Õp Markus Vaga
