Sirje Helder Gold New Yorgi Eesti Majas peaminister Jüri Ratase vastuvõtul. Foto: välisministeerium
„Olin kuueaastane, kui Eestist põgenesime. Ema, isa, minu väikesed kaksikutest vennad ja tädi pere. Kalurile, kes meid üle mere viis, tasusime vanaisa kuldrubladega. Vanaisa oli selleks ajaks küüditatud Siberisse. Rootsi jõudsime oma paadiga 2. oktoobril 1944. aastal, täpselt minu seitsmendal sünnipäeval.
Kooliteed alustasingi seal. Mõned aastad hiljem emigreerusime Ameerikasse ning kolisime perega New Yorki, kuhu olen jäänud elama pikkadeks aastateks.
Minu vanemad ei rääkinud kunagi sõjast ja minevikuraskustest. Nad olid aktiivsed Eesti kogukonna liikmed ning soovisid väga, et abielluksin samuti eestlasega. Mina aga valisin hoopis ameerika juudi, keda kohtasin töö kaudu.
Läksin tolle aja standardite kohaselt mehele üsna hilja, sest mul oli hea töökoht ja mul ei olnud huvi olla perenaine.
Töötasin aastaid reklaami valdkonnas loovjuhina. Meie poeg on tänaseks kahjuks surnud, kuid lapselastega suhtlen tihedalt. Pojapoeg on huvitatud kunstist nagu minagi, käime temaga koos muuseumides.
Taasiseseisvunud Eestis olen käinud kaks korda. Kuni 1991. aastani polnud mul õrna aimugi, et mul on Eestis sugulasi, kes on elus.
Tunnen, et Eestis olen ameeriklane ja Ameerikas olen eestlane.
New Yorgi Eesti majja minek on aga alati nagu koju minek. Justkui astuks oma vanemate loodud maailma, lapsepõlve, juurte juurde.“