Kummardan sügavalt – eestlaste arhiiv!
Kõnnin selle nädala esmaspäeval Lakewoodi Eesti arhiivi.
Arhiiv on avatud esmaspäeviti kl 11-14, sellesse ajaraami tuleb püüda ära mahtuda oma huvide ja vajaduste suundade teadasaamiste kogumisel.
See on väga raske.
Mind huvitab praegu kõige rohkem, kuidas eestlased 1944. a põgenemise järel Rootsis ja pagulaslaagrites, DP-dena Saksamaal jm oma füüsilise keskkonna ja vaimuilma riismetest üles ehitasid, kuidas koondusid eestlased vaimseks tööks nii, et suutsid ei-kuskil ei-kellegina luua professionaalse ajakirjanduse, mis oma vaimult ja struktuurilt jätkas eestluse traditsioonilist mentaalset keskkonda.
Samal ajal, kui kodune Eesti ajakirjandus oli aastakümneteks hävitatud, asendatud okupatsioonipropaganda ajupesuga.
Ja samal ajal, kui sellise eestlust kandva vaba sõna ja mõtte ilmutamise eest saatis okupatsioonivõim Siberisse või pani vangi või laskis kohapeal maha.
Kui avan Lakewoodi arhiivi ukse, on see kui uks päris-Eestisse.
Lakewoodi arhiiv kui keelatud salaarhiiv
Kõik vaba ilma mõttetööd, mis siin dokumentide või teostena on talletatud, oleks samahästi kui KGB konfiskeeritud tööde ladu.
Nimelt armastas KGB-rahvas tegelikult meeletult vaba ajakirjandust ja päris-kirjandust, memuaare. Tallinnas koguti kõik selline tallele Rävala puiesteel asunud Teaduste Akadeemia Raamatukogu eriosakonda, kuhu oli ligipääs vaid kõrgetel parteijuhtidel ja KGBlastel, teadlastel lubati nimekirja ja teema alusel lugeda vaid teemaga seotud lehekülgi või katkendeid nii, et teemasse mittepuutuv tekstiosa oli kinni kaetud.
Niisugune kontrast on valitsenud eestlaste vaimuilmades 50 aastat ning selle ületamine on käinud nüüdseks pea kaks põlvkonda – 35 aastat.
Kokku on eestlaste segaduste aeg juba rohkem kui 80 aastat pikk ning selle lõpetamise suunas liikumiseks tuleks kodu- ning pagulaseesti ajaloolastel-arhivaaridel koostöö vorme laiendada ning intensiivistada.
Eestlaste mälu ja väärikus elab just arhiivides
Et mälu ja väärikus pole veel ka 35 aastat jooksul taastunud, annab märku näiteks kasvõi see “märkamatu” detail, et meie viimase aja vaba Eesti presidendid kuni praeguseni pole oma kõnedes mitte kordagi kasutanud identiteedisõna “eestlane”.
ENSV on elanud nende või nende kõnedekirjutajate alateadvustes ilmselt raskelt edasi.
Pole saabunud kätte vabade eestlaste vaba enesetunnetuse aega, ootan suure põnevusega igat presidendikõnet – no kas tuleb nüüd lõpuks “eestlane” üle huulte! Ei midagi.
Samas kui Soomes iga president igas oma kõnes räägib “me, suomalaiset”.
Soome rahvas on olnud vaba rahvas, nende identiteedi alus on kaljuselt tugeval põhjal.
Eesti rahvas aga vajab postsovetist välja tulekuks ajaloolise mälu taastamist ja identiteeditugevdusteraapiat.
Identiteeditugevdust loovad arhiivid
Lakewoodi arhiivi põhiline koostaja ja looja oli Ferdinand Kool, kes kogus kõiki dokumente Saksamaa DP-laagritest alates ning on arhiivi pagulusse kaasa kandnud.
Ferdinand Kool oli arhiivi asutaja ja esimene juhataja kuni oma surmani 1975. Töid jätkasid Märt Peet kui üks peamisi eestvedajaid arhiivi algusaastatel; Endel Koppel kui arhivaar, kes pühendus kogude säilitamisele; Linnar Söödor, kes panustas arhiivi tehnilisse arendusse.
Tööd on jätkanud kümned eesti soost inimesed, viimase juhina arhivaar Ave Maria Blithe.
Vägevaid pühendujaid on olnud ja pühendumist peame palju tõsisemalt tunnustama.
Arhiiv ei ole kõik koos, osa materjale Minnesotas
2003–2005 viidi ca kaks kolmandikku Lakewoodi Eesti Arhiivi (EAUS) kogudest üle Minnesota Ülikooli Immigratsiooniajaloo Uurimise Keskusesse (Immigration History Research Center – IHRC). Suurkogu on Minnesotas tuntud kui “Estonian Archives in the United States” (EAU) fond.
Minnesotasse viidud dokumendid hõlmavad väliseesti organisatsioonide arhiive, isikuarhiive, põgenike mälestusi, sõjaveteranide materjale, DP-laagrite dokumente jms kokku 214 suuremat kogu.
Margit Laanemets ja Kristel Tammik Eesti Rahvusarhiivist aitasid 2010. aastal arhiivikogusid Minnesotas süstematiseerida.
Mõlemas on juba palju aastaid käinud Ülle Kraft, et pildistada/digida pagulaste ja sõjaväelastega seotud dokumente. Osa neist on Sõjamuuseumis, teine osa Mälu Instituudis kohapeal kasutada (Mälu omi on näha https://mnemosyne.ee/projektid/). Seal on käinud nt Ranno Sõnum Sõjamuuseumist.
Eesti kultuuris on kätte jõudnud aeg ühele tervikpildile kokku tõsta paguluskultuur vabas maailmas ja okupatsiooniaja sovetikultuur.
Eesti lugu ja eestlaste rahvusliku identiteedi lugu vajab seda teaduslikku ja tunnetuslikku ühist pilti.
Nüüd aga ähvardab arhiivitööd vajaliku laiendamise asemel hoopis kokkutõmbamine, kui Eesti riik rahaliselt arhiivitööd enam ei toeta.
Eesti riigi võlg pagulaseestlaste kultuuri ees
Selleks, et president julgeks ja tahaks jälle “’eestlane” oma kõnedes öelda, on vaja tugevat identiteeti, palju teadmisi eestluse loost.
Seda kannavad arhiivid, mis aga suured osas senini pigem läbi uurimata, sest materjal pole kättesaadavas vormis.
Milline projekt või programm oleks vaja kokku kirjutada, et Eesti koolides oleks paguluseestlaste kultuur ja teadus, nende saavutuste tundmaõppimine rahvusliku hariduse kindel osa?
Peame liikuma sellise haridussüsteemi poole, mis võtab tutvustada eestlaste saavutusi kogu maailmas, kus lai info põhineb dokumentidel ja arhiivimaterjalidel, mis on õpilastele ja kõigile eestlastele kättesaadavad.
Asugem teele selles suunas, ärgem mitte sulgegem arhiive, vaid avagem eestluse arhiivid päriselt.
Maarja Pärl Lõhmus
