Lisasime New Yorgi Eesti Kultuuripäevadele ülestõusmispühadega taevaliku mõõtme – aastal 1896 reisis Valga lähistelt pärit õpetaja Hans Rebane New Yorki, et asutada Eesti suguvendade ja -õdede kogudused. Ning ühtlasi alustas oma ajalehe väljaandmist.
Tegime konverentsi: 130 aastat Ameerika Eesti ajakirjandust, et ameerikaeesti kultuuri algust teadvustada ja suurt pärandit väärtustada.
Eric Suuberg kõneles Hans Rebase saabumisest New Yorki 1896, ta eesti ja läti keeltes ajalehe tegemisest.
Markus Vaga esitas mõtteid, kuidas kirik ja ajakirjandus koos eestlust hoiavad – üks vaimselt, teine hoiab meid üksteisega ühenduses, tuues näiteid oma isa Thomase ja ema Airi tööst.
Enn Auksmann rääkis eestlaste koostööst ja ka vastuoludest, lugedes muuhulgas Hando Runneli luuletust “Kolm kolpa”.
Maarja Lõhmus kõneles Ameerika eesti ajakirjanduse ajajoonest, kuidas eri tüüpi ajakirjandus – Ameerika Eesti Postimees (1896) ja Uus Ilm (1909) on olnud erinevate mõttelaadide ja huvide koondajad.
Aruteluringis tõusid küsimused, mida teha füüsilise pärandiga (raamatukogud, dokumentide arhiivid jm), Jaak Pedak Washingtonist tegi ettepaneku teemat laiemalt ajalehes arutada. Aino-Liis Tõõtsov tõi välja, et noori kirjutajaid tuleb igatüht personaalselt kutsuda ning kaastööd paluda. Kärt Ulman rõhutas, et praegusel tehnoloogiaajastul on inimestele aina olulisem see, mis on päris – ja 77 aastat järjest ilmunud paberleht seda kindlasti on. Anu-Irja Ojamaa rõhutas, et inimesi on oluline kutsuda ja põimida töödesse, väga vale on noori pikalt eemal hoida ja siis korraga neile kogu raskus kanda anda – põimimine kultuuri on kasvamine kultuuri.
Leidsime, et tänapäeval on oluline jätkata ameerikaeesti kultuuri algjuure tutvustamist. See algus on kõiki ühendav ühisosa.
Mitu osalejat meenutasid 1970ndaid aastaid, mil kultuuripäevad tähendasid eelkõige noorte kokkusaamisi ja tuliseid arutelusid. Tahame arutelukultuuri jätkata ja elavdada. Dialoogilisus on ajakirjanduse alus – oluline on kultuuri ja pärandi kaasajas edasi kandmise mõttevahetust jätkata ka järgmistel kultuuripäevadel.
Teiseks lõi meie konverents uue perspektiivi – olulised ideed tulid arutluses esile.
Vajame tähelepanu ja üleilmset tunnustust pagulusajakirjandusele kui poliitilise vastupanuliikumise vedajale 1945-1991. Pagulusajakirjanduse sünd ja kestmine on ime ja pagulusajakirjandus väärib kohta UNESCO inimkonna maailmapärandi listis.
Arutelud, kuidas säilitada seda unikaalset pärandit ja kuidas kindlustada ka Vaba Eesti Sõna jätkusuutlikkust elava (paber)lehena jätkuvad juba lähitulevikus.
Maarja Lõhmus,
VES-poolne korraldaja
