Eesti riigi strateegilistes dokumentides eitatakse süsteemselt Eesti riiki kui rahvusriiki, nendib Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.
Eelmisel nädalal (kommentaar ilmus 11. mail – toim.) juhtus midagi märgilist. Nimelt, kui Eesti Muinsuskaitse Selts tegi ettepaneku muuta Tartu rahu aastapäev 2. veebruar riigipühaks, vastas haridus- ja teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson sellele nii: “Tartu rahu on otseselt seotud Eesti võiduga Vabadussõjas ning selle tõlgendamine võib mõnele osale elanikkonnast mõjuda keeruliselt, kui rõhuasetus asetub üksnes vastasseisule. Just seetõttu on oluline, et selle tähtpäeva sisu ja tähendus oleksid lahti seletatud tasakaalukalt, ajalooliselt täpselt ja kõiki ühiskonnagruppe kaasavalt.”
Teiste sõnadega andis kõrge ametnik mõista, et eestlased peaksid oma ajalugu vaka all hoidma vanas heas nõukogudeaegses stiilis, et vennasrahvaid mitte häirida. Haridusminister ruttas küll ametniku liigset avameelsust kiiresti siluma, kuid tegelikult on hea, et see Andero Adamsoni vastus avalikkuse ette jõudis, sest just sellist poliitikat tegelikult Eesti erinevates strateegiadokumentides aetaksegi.
Näiteks dokument nimega “Eesti 2035”. Selles kirjutatakse rahuliku südamega, et eesti riigi, rahvuse ja kultuuri tagab “loov, vastutustundlik ning avatust ja kogukondi väärtustav ühiskond, mis hoiab ja edendab Eesti identiteeti”.
Väikese algustähega eesti rahvusest, keelest ja kultuurist saab dokumendis kiiresti suure algustähega Eesti identiteet. See on nii ka teistes riiklikes arengukavades. Näiteks ka “Säästev Eesti 21” dokumendis kirjutatakse eesti kultuurist suure algustähega.
Milles küsimus? Aga nimelt suure ja väikese algustähega Eestis. Selle kasutamisel on põhimõtteline vahe. Suurt algustähte kasutatakse juhul, kui Eesti märgib riiki, ühte kohta maakeral. Suure algustähega Eesti on nii eestlaste kui ka teiste rahvuste Eesti. Seega, kui strateegia aluspõhimõte on väärtustada, hoida ja edendada Eesti identiteeti (mitte eesti identiteeti), siis on eesmärk hoida ja edendada kõikide erinevate Eestis elavate rahvuste identiteete.
Strateegiadokument “Eesti 2035” just sellist Eesti identiteeti näibki lubavat. Seda kinnitab omakorda kolmas riiklik dokument “Sidusa Eesti arengukava 2030”, mis sätestab: “Mitmekesises Eestis jagavad kõik inimesed demokraatlikke väärtusi ja kannavad ühist Eesti identiteeti.”
Ajalugu tundvale inimesele kõlab see kõik natuke tuttavalt. Eks samalaadset muutust, põlisrahva rahvusliku identiteedi asendamist riigiidentiteediga (nn nõukogude inimese identiteet) loodeti saavutada ka Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal.
Niisiis ei ole üldse põhjust imestada, et Andero Adamson ei tajunud oma vastuse sobimatust. Riiklikud arengukavad just seesugust, eestlaste ajalugu ja iseolemist tagaplaanile seadvat mõtlemist kannavadki. Milles siis nüüd äkki probleem?
Ei maksa imestada sellegi üle, miks eesti keele kui riigikeele kaitseks nii vaevaliselt samme astutakse. Kui sama inimene, kes pelgab avalikult rääkida Tartu rahust, on haridus- ja teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja, siis on ju selge, et ka eesti keele jõulisem kehtestamine seadustes ja avalikus ruumis “võib mõnele osale elanikkonnast mõjuda keeruliselt”.
Probleem pole aga mitte ühe ametniku vastuses, vaid selles, et Eesti riigi strateegilistes dokumentides eitatakse süsteemselt Eesti riiki kui rahvusriiki.
Selle asemel, et mõelda, kuidas globaliseerunud maailmas tagada meie imeväikese kultuuriruumi elujõulisus, tegelevad ametnikud ja poliitikud mingi müstilise Eesti identiteedi juurutamisega, mis toob vääramatult kaasa eestlaste taandumise üheks rahvakilluks oma põlisel kodumaal.
Sama eesmärki näib teenivat ka sisserände kvoodi mitmekordseks suurendanud eelnõu, mis äsja vastu võeti. Odavtööjõu sisseränne kolmandatest riikidest tähendab veelgi nõrgemat positsiooni eesti keelele ja veel rohkem “keerulisi teemasid”, millest ei maksa avalikult rääkida.
Hakkan tõesti nõustuma inimestega, kelle meelest võiks valitsuse vahetada välja kunstaru programmide vastu, sest isegi need näivad omavat rohkem teadmisi ja võimet oma tegude tagajärgi ennustada. Igatahes rohkem, kui need inimarud, kes praegu süüdimatult Eestit tükkideks murendavad.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt:
https://vikerraadio.err.ee/arhiiv/uudispluss/paevakommentaar
