Loodetavasti on president Toomas Hendrik Ilvese otsus anda Maarjamaa Risti III klassi teenetemärk Swedbanki juhile Michael Wolfile tööõnnetus.
Michael Wolfi juhitaval Swedbanki kontsernil on olnud oluline roll nii Eesti majandusbuumi ülespuhumisel kui ka sellele järgnenud ränga majandussurutise tekkimisel, millega kaasnes elatustaseme langus ja pankrottide laine.
Mille eest pälvis swedpankur Wolf möödunud nädalal Stockholmis Eesti riigi kõrge tunnustuse?
Kas selle eest, et tema juhitav pank oli aastatel 2005–2008 majanduse ülekuumenemise ning kinnisvara- ja tarbimismulli üks veduritest ega tunnista praegu seda tõsiasja? Krediidi pakkumine oli ohjeldamatu, nii eraisikutel kui firmadel topiti suud ja silmad raha täis, tarbimislaene reklaamiti kui pesupulbrit.
Või selle eest, et kriisi puhkedes väänas Swedbank sadade Eesti perede käsi? Kliente kutsuti üles probleemide tekkides panga poole pöörduma. Öeldi, et lahendused on olemas. Reaalsuses olid aga panga “lahendused” ultimatiivsed ja tõeliselt jalustrabavad. Kui klient kaotas töö ja küsis pangast maksepuhkust, sai ta suurema intressi, karmimad tingimused ja suurema kuumakse. Panga arvates pidi see riske vähendama. Laenuperioodi pikendamise eest nõuti isegi staažikatelt kuldklientidelt kopsakat trahvi.
Kui raskustes Eesti pered oma probleeme mõne kuuga lahendada ei suutnud, läksid nende kodud haamri alla ja need müüdi kiirkorras soetushinnast isegi kuni poole võrra odavamalt. Kodust jäädi küll ilma, kuid laenu tuli ikka edasi tasuda ja pank nõudis sellelt kõrgemat intressi. Ainuüksi 2010. aastal kaotas Swedbanki “abil” oma kodu üle 300 Eesti pere.
Kas aumärgi andmisel võeti arvesse, et Swedpank terroriseeris mõnda klienti eriti halastamatult ja ülbelt? Näiteks kirjutas Ekspress 2008. aastal naisest, kelle mees oli pangast lihtsa vaevaga ebamõistliku ja tagastamise väljavaadeteta laenu saanud ning selle tasumisega hätta jäänud. Pank aga pööras kogu nõude mehe abikaasa vastu, ähvardades ta kodu sundmüüki panna.
Või oli kaalukeeleks hoopis see, et Swedbank tüssas aastaid tuhandeid eluasemelaenukliente, sõlmides laenulepinguid küll eurodes, kuid väljastades klientidele raha ja nõudes neilt makseid kroonides, ümber arvestatuna Eesti Panga ametlikust kursist kõrgema kursiga?
Äkki hoopis see, et Swedbank kasseerib eestlastelt pangateenuste eest märgatavalt suuremaid tasusid kui rootslastelt? Ainuüksi 2009. aastal teenis pank teenustasudelt ligi miljard krooni, sellest lõviosa kaardimaksetelt ja siseriiklikelt maksetelt. Tasusid kruvib pank üles vaikselt, aga kindlalt.
Ehk võis märk olla sellegi “teene” eest, et Swedbank kaotas kriisi süvenedes üle miljardi krooni tulevaste pensionäride kogutud raha ning mängis pensionirahaga lubamatuid mänge? Näiteks investeeriti umbes 300 miljonit krooni “riskide maandamiseks” rämpsvõlakirjadesse. Swedbanki Private Debt Fondi kaudu jõudis raha sellistesse buumi ajal hiilanud ettevõtetesse nagu Alta Capital, Kalev REC, Sportland ja Norby Telecom. Osa neist on tänaseks pankrotis, osa saneerimisel. Üle 50 miljoni krooni pensionirahast kirjutati korstnasse ning pank hüvitas kahjud alles pärast suure meediaskandaali puhkemist ja finantsinspektsiooni sekkumist.
Kas oli tänuväärne see, et Swedbank on olnud Eesti ettevõtjate suhtes omakasupüüdlikul jõupositsioonil, jättes kõik riskid klientide kanda? Majanduse jahenedes tuli pangast jäist hingust: laenulepingute pikendamisest keelduti, tõsteti intresse, nõuti tagatisi ja pante. Tulemused: likviidsusprobleemid, maksuvõlad, ringvõlgnevus, allakäigu doominoefekt.
Aastaid pumpas pank raha kiire kasvuga firmadesse, nagu Sportland, Glaskek või Baltika, ning kinnisvaraarendusse. Buumi lõppedes võttis pangas loodud “karistussalk” (kõrgendatud äririski juhtimise divisjon) firmad kiirelt oma kontrolli alla. Neile sunniti peale kiired ultimatiivsed lahendused, millega nulliti ettevõtjate aastatepikkune töö ja vaev. Ühel ärimehel tuli näiteks Swedbanki sunnil 12 miljoni krooniga ära anda oma 200 miljoni kroonise väärtusega ettevõte.
Aga võib-olla sai aumärk Wolfile osaks selle eest, et Swedbank püüdis viimase hetkeni lähenevat kriisi ja sellest johtuvat paanikat summutada, kinnitades klientidele, et probleemid on ajutised ja kõik saab korda? Kuni lõpuks läks pankrotti USA pank Lehman Brothers ning laenukraanid Eestis keerati päevapealt kinni.
Või nende mõnituste eest, mida paljud Swedbanki kliendid on pidanud taluma? Näiteks 26aastaseks saavatele noortele on pank saatnud “õnnitluskirju”: palju õnne, nüüd on kõik noortekaardi soodustused kadunud ja hakkad meile maksma tavahinnakirja alusel.
Või selle eest, et Swedbank on mitmeid kodulaenukliente eksitanud soovitusega oma laenu intress aastateks kõrgemale tasemele fikseerida? See on olnud klientidele kahjulik ning äsja teatas pank, et see ei pruugi tõepoolest ära tasuda.
Ehk võis presidenti motiveerida seegi, et Swedbank on viinud investeermisfondide juhtimise ja olulisemad krediidiotsused kohalikult tasandilt ära Stockholmi ega kavatse neid Eestisse tagasi tuua? Ühtlasi on pank andnud väärika panuse tööpuudusesse Eestis, koondades ainuüksi 2008. aastal ligi 200 inimest.
Aga see, et Swedbank lõi oma kinnisvarafirma Ektornet, mis solgib rahumeeli laenu- ja kinnisvaraturgu? Pank tagas firmale kindla, miljardite rootsi kroonide suuruse krediidiliini, millega hädasolijatelt odavalt kinnisvara kokku osta. Paremate aegade saabudes on pangal palju väärtuslikku ja odavalt hangitud vara, mida müüa.
Lõpuks on aga imelik, miks ei saanud Ilveselt teenetemärki SEB kontserni juht Annika Falkengren. SEB on samuti Rootsi pank, teeninud meie arvelt samuti kopsakaid kasumeid ning käitunud samalaadse silmakirjaliku mustri järgi kui tema “suurem vend”.
Toivo Tänavsuu
Eesti Ekspress
