26. aprillil 1986. aastal kell 01.24 toimus Tšernobõli tuumajaamas Ukrainas võimas plahvatus, mis purustas täielikult 4. reaktori ja õhku paiskus suurel hulgal radioaktiivseid aineid (hinnanguliselt 12 eksabekrelli), mis kattis enam kui 200 000 ruutkilomeetri suuruse ala ja mille mõju ulatus kogu Euroopale. Üksnes Ukrainas said kõrgendatud kiiritusdoosi 2 254 471 inimest, nende seas 498 409 alaealist. Aastail 1986-87 kaasati Tšernobõli hädaabitöödele 350 000 halvasti ettevalmistatud ja praktiliselt kaitsevahenditeta inimest (peamiselt sõjaväelasi), järgnevatel aastatel veel 220 000. Otsene kahju Ukraina, Valgevene ja Venemaa majandusele oli 440 miljardit dollarit, kõnelemata sandistatud inimestest. Pärast kahte maailmasõda oli see XX sajandi suurim õnnetus, mis sai võimalikuks Kremlist tulnud suuniste ja valetamise tulemusel. Olgu märgitud, et tsiviilelanike evakuatsiooni äärmiselt ohtlikust piirkonnas alustati kahenädalase hilinemisega.
Katastroofi 25. aastapäeva meenutuseks toimus Kiievis 20.-22. aprillini esinduslik rahvusvaheline konverents, kus tänu välisministeeriumi abile ka minul õnnestus osaleda. Esinesid ÜRO peasekretär Ban Ki-moon, UNESCO direktor Irina Bokova, Rahvusvahelise tuumaagentuuri juht Yukiya Amano, Euroopa Arengu-panga president Thomas Mirow, Euroopa Nõukogu tippjuhid ja maailma tuumaenergeetika eliiti kuuluvad teadlased. Nende sõnum maailma avalikkusele oli selge – hoolimata Tšernobõli ja Fukushima avariidest ei ole tuumaenergia kasutamisest võimalik loobuda, sest maailma energiatarve aastaks 2030 kahekordistub ja ilma tuumaenergiata poleks inimkond jätkusuutlik. Isegi pärast Fukushima tuumajaama avariid ebalevalt käitunud Euroopa Komisjon energeetikavolinik Andris Piebalgs asus tuumaenergia toetajate ridadesse. Kuidas ta saanukski esineda teisiti, sest konverentsi motoks oli “Innovatiivne ja ohutu tuumaenergeetika”! See loomulikult ei tähenda taastuvenergeetika arendamisest ja uute inimsõbralike tehnoloogiate väljatöötamisest loobumist. Omad võimalused on ka tuumaenergeetikas, eeskätt ohutumate tooriumijaamade disainimisel.
Nõupidamisel esinenud tippjuhid nõudsid kindlalt, et tuumaenergia kasutamisel peavad kõik inimeste põhiõigused, sealhulgas õigus elule, tervisele ja ausale informatsioonile, olema tingimusteta tagatud. Ühtlasi avaldati rahulolematust ka Jaapanist tuleva vastuolulise informatsiooni üle. Kuid loomulikult ei saa seda võrrelda endise N Liidu juhtide kuritegeliku käitumisega, kes häbematult valetasid nii oma rahvale kui ka maailma üldsusele. Esialgu kõneldi vaid saasteainete tühisest pihkumisest atmosfääri. Toimunu tuli avalikuks alles pärast seda, kui Forsmarki tuumajaamas Rootsis registreeriti tugevasti kõrgenenud radioaktiivsus ja saastepilv oli jõudnud Euroopa kohale.
Kuni 2. maini püüti tuumareaktsiooni ja 250 tonni grafiidi põlemist peatada vesijahutusega, kuid see ei õnnestunud. Seejärel saadeti surmatsooni sõjaväe helikopterid, kes puistasid põlevale jaamale tuumareaktsiooni pidurdamiseks 40 tonni booriühendeid ja suurtes kogustes lämmastikuühendeid, tule kustutamiseks 800 tonni dolomiidijahu, kuumuse ja gammakiirguse alandamiseks 2400 tonni pliid ning radioaktiivsete ainete pihkumise vähendamiseks 1800 tonni liiva ja savi. Oht jäi aga püsima, sest puistangu alla jäi 190,2 tonni kõrge aktiivsusega tuumakütust.
Kiiruga hakati rajama reaktorit katvat sarkofaagi, milleks kaasati 95 000 inimest, kellest paljud said tugevasti kiiritada. Sarkofaag ehitati ilma korraliku projektita ja äärmiselt lohakalt, ehitusmaterjalina kasutati purunenud tuumajaama varemeid. 30. novembril 1986 võttis riiklik komisjon praakehitise vastu, kuigi kohe ilmnesid lekked mis tekitasid rahvusvahelist nördimust. On selge, et 30 aastaks ehitatud ajutine sarkofaag vajab renoveerimist, tegelikult täiesti uue sarkofaagi ehitamist, millega Ukraina oma jõududega hakkama ei saa. Uus 2015. aastal valmiv sarkofaag tuleb 105 m kõrge, 150 m pikk ja 260 m lai ning läheb maksma üle miljardi euro. Oma tagastamatut abi on lubanud 38 doonorriiki ja nõupidamisele eelnenud päeval kirjutati rahvusvahelisele abipaketile ka alla. Kuid pole selge, kas sellest jätkub. Olgu märgitud, et Tšernobõli tuumajaama terved plokid jätkasid tööd ka pärast katastroofi ja viimane neist suleti rahvusvahelise üldsuse nõudel alles 15. detsembril 2000. Needki plokid vajavad demonteerimist ja põhjalikku töötlemist.
Tšernobõli RBMK (Reaktor bolshoi moštšnosti kanalnõi – vene k.) tüüpi grafiitreaktorid disainiti kuuekümnendate aastate keskel ja aastail 1974-1987 ehitati neid 17 (2 Ignalinas, 4 Leningradis, 4 Kurskis, 3 Smolenskis ja 4 Tšernobõlis). Juba 1992. a. Müncheni kokkutulekul nõudis G7 nende jaamade tegevuse peatamist. Seni on see õnnestunud vaid kõige moodsamas Ignalina jaamas. Smolenski plokid suletakse aastaks 2030, Leningradi jaama vanad plokid aastail 2019-2026. Varem pole see võimalik, sest Venemaa energiavajadus on suur. Kuid kõik maailma tuumajaamad vajavad hoolikat inspekteerimist ja vanad jaamad tuleb sulgeda ka teistes riikides, sealhulgas USA-s, Jaapanis ja Saksamaal. Saksamaa kavatseb oma viimase jaama sulgeda 2022. aastal.
Nõupidamisel, mille tegevust valgustas ligikaudu 350 ajakirjanikku, tunti eriti suurt muret selle üle, et uusi tuumajaamu rajatakse poliitiliselt ebastabiilsetesse, plahvatusohtlikesse riikidesse, kus nende ohutus pole garanteeritud. See vajab jõulist reguleerimist ÜRO tasandil. Kuid terrorismioht on ka teistes riikides. Otsesest relvastatud rünnakust ohtlikumaks peeti küberrünnakut, millega saab kiiresti ja valutult rivist välja viia tuumajaamade automatiseeritud juhtimis- ja kaitsesüsteemid.
Ärevust tekitab tuumajaamade ehitamine maavärinaohtlikesse piirkondadesse. Praegu paikneb sellistes kohtades ligikaudu viiendik maailma tuumajaamadest. Ka Jaapani tegevust hinnati selles osas kergemeelseks. Ilmselt polnud geoloogilised uuringud Fukushimas vajalikul tasemel. Ja kui kõnelda tsunamiohust, siis on see just Jaapani idarannikul, kus paikneb enamus riigi tuumajaamu.
Paljudes ettekannetes puudutati inimeste harimise vajadust. Naeruga võeti teadmiseks, et isegi Brüsseli kõrged ametnikud ja Euro-parlamendi liikmed tormasid ostma jooditablette ja Sahhalinil sattusid joodi üledoosi tõttu haiglatesse sajad inimesed. Võrdluseks toodi Indoneesia tsunamiõnnetus, kus hukkus üle 200 000 inimese. Enne seda kainestavat õnnetust polnud valdav osa maailma elanikest seda sõna kuulnudki. Tuumaenergeetika aluste ja riskianalüüsi õpetust tuleb alustada juba koolipingist, sest kõigis maailma maades üldsuse arvamust kujundavad “tädi Maalid” oma seisukohti ja käitumist niikuinii ei muuda.
Saksamaa on eeskõneleja kliimamuutuste ja süsihappegaasi emiteerimise piiramise osas, kuid on ilmselge, et seda on võimalik saavutada vaid süsihappegaasi vabade tuumajaamade ehitamise abil või siis kogu Euroopa Liidu tööstuse üleviimisega arengumaadesse, mis ei vähenda süsihappegaasi õhkupaiskamist, kuid laseb Euroopa riike, ka Saksamaad, välja paista paipoistena.
Keegi ei saa väita, et tuumaenergeetika oleks ohutu. Ohud algavad juba uraani kaevandamisest ja transpordist ning lõpetades tuumajäätmete matmisega. Kuid kogu energeetika on keerukas ja ohtlik. Kui näiteks terroristid lõhkaksid Assuani paisu, ulatuks ohvrite arv miljonitesse. Kivisöekaevandustes hukkub igal aastal keskmiselt 20 000 kaevurit. Seega ei ole tuumaenergia teistest energialiikidest ohtlikum, pigem isegi vastupidi. Tuumaenergeetika ohtude kaardistamiseks ja minimeerimiseks toimub septembris maailma liidrite tippkohtumine, sest Tšernobõl ei tohi enam kunagi korduda!
Anto Raukas,
akadeemik
